Monday, August 15, 2011

Tere, minu nimi on …

Kiires elutempos me unustame ennast esitleda ja tihti ei tea teistegi nime, kellega ühes seltskonnas oleme.
Aga inimesele on väga tähtis ta nimi.
Kui mu ema ja isa abiellusid, juhtus sellele päevale, kui mu isa tädipojal sünnipäev oli.
Ema ikka tihti meenutas seda, et läksid siis peale registreerimist onu Viidu sünnipäevale, isa läks istus seltskonda maha ja jättis oma värske abielunaise esikusse üksi kohmitsema.
Pereproua siis küsis, et kes teie olete;)
Ema polnud ka suu peale kukkunud, astus julgelt tuppa ja teatas selge häälega, et tere mina olen Valve, Kalju Sänna abikaasa, et nad abiellusid just;)
Mingi aeg abielus oldud ja ema oli oma uue perenimega juba harjunud ning vastne pere läks siis isa perele end esitlema Võrumaale.

Sel ajal olid bussides konduktorid , kes igas peatuses peatuse nime hõikasid.
Jõudsidki siis rõõmsalt Sänna peatusesse ja konduktor hüüab Sänna
Minu ema kargab istmelt püsti ja hõikab , et ja, mina siin;)
Isa krabab käest kinni , et istu maha, see on sääne küla, sind ei kutsu keegi kuhugi;)
Piinlik, aga armas;)
Tekitan ikka oma noorte sõprades piinlikust, kui tuppa astudes, märgates võõrast rahvast end esitlen.
Miks?!
Kannan uhkusega oma ema-isa pandud nime!!

verised mälestused;)



Mu vasakukäe nimetissõrmel on pikk vana arm
Kui noor tüdruk olin, töötasin kirurgia osakonna postopi palatis medõena.
Olin kord pikalt valves olnud, osakonnas olid uued tudengid praktikal, keda oli vaja igal sammul juhendada ja abistada, palat oli raskeid haigeid täis ja ma polnud mitu ööd juba magada korralikult saanud.
Hommikul enne valve üle andmist mõtsin, et võtan ühe ampulli glükoosi, joon ära, et jalgel püsida, ees ootas veel pikk koolipäev medkoolis...
Ma ei tea, kuidas ma nii halvasti seda ampulli murdsin, aga ta lõikas mu vasakukäe sõrme pikkupidi sügavalt lõhki.
Püüdsin siis kuidagi oma sõrme siduda aga ei õnnestunud, veri muudkui lahmas ja lahmas. Tormasin siis õdede tuppa, kus praktikandid puhkasid ja püüdsin neid appi kutsuda , aga et veri väga ei lahmaks, oli sulgenud haava hammastega.
Kui suu avasin, et ütelda mis mul vaja on, voolas veri mööda suunurki alla mu kaela peale.

Tudengite ehmatus oli suur: õde kargab tuppa sisse, näost verine,ise kisab, et tulge appi tulge appi…
Lõpuks sain ikka asja selgeks teha ja sõrme kinni seotud.
Veri ikka lahmas, kas ei osanud tudengid siduda või mina hästi juhendada;)
Lõpetasin siis kuidagimoodi valve ja kui haigla fuajees kohtasin oma tollast elukaaslast, ütles see, et selle verises sidemes sõrmega me kuhugi ei lähe enne, kui oleme traumapunktist läbi käinud.
Seal siis tehti sõrmele paar õmblust ja peale seda protseduuri läksime koju .
Magasin paar tundi ja läksin kooli.
Erilist koolis olijat sel päeval minust polnud, istusin näost valge, sõrm sidemes ja püsti..
Õppejõud saatsid mind koju puhkama.
Kui need vanad õmblused vahel sügelemisega ennast meelde tuletavad, tuleb mulle silme ette tollaste tudengite hirmunud näod, kui verise näoga õdede tuppa tormasin;)
Üks nendest on praegu teatud tuntud seksuoloog, kui ta vahel teles esineb, meenub mulle ikka see vana hale naljakas lugu.

Thursday, August 11, 2011

unekino





Nägin unes, et käisin kallimaga kinos.
Istusime külgkülje kõrval kaunis saalis kaelakuti koos, justkui noored armunud;)
Kino mida näidati, oli selline tõeliselt tõsine film, mingist erilisest tseremooniast.
Tseremoonia ise toimus mingis uhkes kaunis lossis, küünalde ja imeliste kostüümide ja maalide ja rikkalike kaunistustega.
No tõeliselt värviline ja kaunis film, kus jutustaja muudkui jutustas ja kaunid pildid aina vaheldusid.
Kui film lõppes ja asutasime end tänavale minema, kummardus üks noor neiu välisukse juurde filmi aegasid vaatama uksel olevalt sildilt, kino ise ka nägi välja nagu gooti stiilis kirik.
Läksime kaasaga käsikäes raudteejaama poole, küsisin kallimalt , et miks me kuhugi sõitma peame.
Kallim suudles mind põsele ja ütles, et ma ei ole ju kodus ahju kütnud ja miks me sinna külma tuppa lähme, sõidame rongiga soojale maale, võtame hotellis toa ja peesitame kolm päeva rannas mõnusalt.

Ärkasin ja mõtlesin , et oh sa poiss milline uni!!

Wednesday, July 27, 2011

Kanatapp


Lõpetasin keskkooli 1979 ja emakene tahtis teha selle auks mingit lauda.
Ema siis kurtis oma emale, et liha terves linnas pole, mida ta siis lauale paneb.
Vanaema ütles, et tal üks kana, kes ammu enam ei mune, et lööme maha, kui selle liha sobib.
Ema oli nõus, aga et kes siis lööb seda kana?!
Mina julge tüdruk , lubasin ära teha selle tüütu asja.
Küsisin vanaema käest, et kuidas see käib.
Vanaema siis seletab, et rabad kanal jalust kinni, pea pakule ja kirvega maha.
Julge hundi rind on rasvane;)
See kanakene tuli siis kutsumise peale kohale, puges mammi kaenlasse ja kukkus kudrutama , pea vanamemme kaenla all.
No kuidas sa kipud sellise armsa olevuse elu kallale?!
Kui tal jalust kinni võtsin, toetas oma ilusa peakese pakule ja vaatas mulle oma suure usaldava silmaga otsa.
Vanaema kükitas puuriida taga ja hõikas, et kaua mul siis läheb.
No ma siis tegin südame kõvaks ja lõin.
Mida, jõudu vist vähe, pea oli veel kanal poolenisti otsas ja kanakene ikka vaatab mulle etteheitvalt otsa, no mida sa teed.
Jube noh!
Vanaema hõikab, et mis ma teen, ütsin et enam ei saa hakkama , las tuleb appi.
Tuligi, kõksti ja pea sai maha.
Aga mina lasin sipsti kana lahti ja see jooksis peata maja taha.
No kole
Selle kana liha ma ei söönud.
Ema temast midagi praadis ja keetis, aga minu suhu see ei sattunud
Ema veel kiitis seltskonnale, et minu tapetud kana.
Jube häbi oli.
Nääpsuke tüdruk polnud ometi mingi verihimuline tapja;)

Tuesday, July 26, 2011

Mõned mälestuspildid



Elasin kunagi Tartus peaaegu et kesklinnas, eesti aegses majas, kus oli 7 korterit.
Teisel korrusel elas perekond, kelle liikmete hulgas oli sümpaatseid juudiprouasid.
Kuna nõuka ajal oli telefonidega raskusi, kasutasin ma tihti võimalust nende aparaati kasutada ja üldse saime me perekonniti hästi läbi.
Vanaprouaga vestlesime igasugu teemadel, aitasin neid meditsiiniteenustega, vahetasime toidu retsepte jne.
Kord kui alla läksin, me elasime kolmandal korrusel, midagi küsima või helistama, ei lasknud mind pereema enam niisama minema.
Küll ta meelitas mind üht ja teist asja sööma.
Küsisin, et miks ta ometi nii teeb, polnud enne täheldanud, et ta nii väga oleks mulle kunagi varem midagi pakkunud.
Oli tol hetkel oma esiklapse ootel.
Ta vastas, et see on vana juudi komme, et rasedale naisele, kes juhtub külla tulema , tuleb ilmtingimata süüa pakkuda, sest see on jumalale meeleärane tegu, kuis sa süüa pakud ja kui su kodus külas olev lapseootel naine midagigi sööb, toob see pererahvale õnne.
See maja, kus me kõik perekonniti koos elasime, läks omanikule tagastamisele, kõik pered kolisid linna peale laiali, aga sidet pidasime ikka.
Viimasel ajal olen näinud tihti unes seda juudiprouat .
Helistasin ühe sellise une peale endistele naabritele ja nemad teatasid ,e t tädi Elviira on manalateele läinud juba eelmisel sügisel.
Eile õhtul ostsin paneeritud juustu ja kui seda siis soojendasin pannil, tuli meelde jälle see juudiperekond, selline juusturoog oli üks nendest retseptidest, mis juudivanaproua mulle kunagi jagas.
Öösel külastasid need värvikad prouad mind jälle mind mu unedes.
Mõtlesin , et kirjutan neist loo, ehk saavad nad siis rahu;)
Olen väga tänulik selle eest, et sain olla kunagi selliste imeliste ja vahvate inimeste hea tuttav ja sõber.
Praeguseks siis on selle pere vanavanemad ja lapsevanemad kõik manalateel
Olgu muld neile kerge.

Sunday, July 17, 2011

No te olete meid niiiii ära väsitanud;))))


Lastega seoses on ikka pereemal kohustusi, vastutust ja kulutusi.
Eriti kui tuleb perre korraga kolmest erinevast kodust lapsi.
Me ei saa lasta elada neil, kuidas nad harjunud on vaid reeglid peavad neil ühised olema, et ei tekiks midagi anarhia taolist.
Mu kasutütar armastab alati koolivaheajal minu juures olla ja ta pisikesed õelapsed on ka heameelega siis kõik maal.
Nii siis tekkis minu perre korraga kolm mudilast, üks koolieelik , üks ikka tubli lastaiaealine ja üks puberteedi eelik.
Neil endil võis lõbus ja vahva olla, sada korda päevas järves käia, ringi joosta, mässata, möllata naerda ja jahmerdada.
Varahommikust hilisööni maja müdises, kolises, kõlises, nagises, rõkkas naerust ja nutust.
Suure tormamise peale juhtus, et tihti jäi mõni asi jala alla või põlve ette, takistas liikumist kõrge toalävi, mööblinurk või takerdus varba ette põrandakangas.
Põgusaist valusaist kokkupõrkeist saadi ruttu üle lohutamise ja peale puhumisega.
Minul seevastu oli ikka mõnikord üsna raske neid ohjes hoida, kui kamp asjapulki iga asja peale tükkis mõnikord ei ütlema.
Ühel hetkel võttis juhtimise üle noor preili, kes poisid pessu kamandas ja teki alla ja nõusid pesema ja lauda katma ja pesu riputama ja korjama ja kappi panema ja ujuma ja toast välja ja sisse ja…
Kui tal aga tuju ei olnud seda kõike teha nagu mulle sobiks , ei suutnud ka ma ta alluvaid kuhugi poole meelitada, seega leidsin ma läbisaamis strateegia , proovisin liidriga hästi läbi saada-teda emotsionaalselt ja materiaalselt mõjutades, veendes ja ümber veendes, enda kasuks ümber sõrme keerates;)
Et kui ikka peale söömist tuli lastekambale kallale ei viitsi ja ei jõua , ütsin et enne kui nõud pole puhtad ja kapis kuivatatult tagasi, järgmist soojasöögiga söögikorda ei tule, sööme kuiva leiba ja piima
Ühesõnaga läbisaamine oli meil hea, kui liidriga kompromisse leidsime
Vahel pidi ka jõuliselt sekkuma ja ütlema ise ei
Täna siis kullakesed asusid teele oma kodudesse, pakkisid asju ja sättisid end reisivalmis
Istub keskmine laps siis mu ees laua taga ja ütleb, et nii hea on et täna saab ära
Küsin temalt siis, et miks on hea
No te olete meid niiiii ära väsitanud
Ma sain muiata ja mõtlemisainet
Tahtsin öelda, et tunded on meil miskipärast vastastikused;)

Maja on juba pool päeva kummaliselt vaikne, uksed ei paugu, nõud ei kõlise, trepp ei nagise ja lagi ei müdise
Kõik räägivad vaiksel häälel, samas on kõrvadel hea, aga kuidagi tühi ja kurb on.
Aga nüüd on aega enda jaoks.
Ei pea enam koguaeg nuputama, et mida saab hulgale inimestele patta panna, mida lauale ja kuidas jaksab kõik jälle korda seada ja uue toidukorraga alustada.
Ei pea kedagi ohjes hoidma ja ohjad on virtuaalselt nagisse riputatud.
Vastutust ei ole enam, kodus on vaid üks mudilane ja tema vanem on ka hetkel silmapiiril ja täitsa olemas.
Samas võtsid suuremad lapsed ka vahepeal kohustusi veidi üle, noor perenaine tegi mulle mitu hommikut tõelist rõõmu, kui mina enam ei jaksanud, ära kustusin ja unemaale siirdusin , siis tema jäi veel askeldama ja oli ohjad üle võtnud.
Õhtused nõud pesnud, laua koristanud, hommikulaua katnud, kohvi masinasse valmis pannud…
Ja hommikul tervitas mind puhas köök ja söögituba ja kohvimasinal silt, et lülita mind sisse.

Istu lauda ja naudi päeva!!!;)))
Kui lapsed väikesed olid, siis ikka tihti pärast seda, kui lapsed voodis olid, sain ma alles päevasekeldustele kriipsu alla tõmmata, kui oli juba südaöö ja kaugelt üle selle, võisin ma end lubada puhkama
Teadsin, et hommikul uue hooga raske alata , siis tihti katsin öösel hommikulaua kenasti ära, nii oli üks töö hommikul juba vähem
Tohutult hea tunne on, kui mu kodust kasvavad tublid noored kotkad;)

Saturday, July 16, 2011



Stipipäev kaugel, toiduvarud otsas, kõht tühi, kõnnivad mu ema -isa, kui nad veel kurameerisid, mööda Veeriku linnaosas, isal oli seal erakas.
On kevad ja aedades kasvab igasugu rohelist.
Ühes aias lokkavad ja rohetavad kutsuvalt äsja kasvama läinud kapsataimed.
Ema kurdab, et nii tahaks midagi süüa ja isa ütleb, et tal pole kodus midagi süüa- sink on otsas, kartul otsas, munad otsas...
Ehk leiab ühe muna ja kartuli ning imepisike porgandi jussi, singist on järel vaid tühjad kamarad, ehk on ka pihutäis tangu.
Mu emal läksid silmad särama, et siis on ju kõik hästi, et kui sest aiast, mille äärest nad mööda kõnnivad just, korjata mõned noored kapsalehed, saab kokku imelise supi, kapsataimedega ei juhtu midagi , kui igaühe küljest üks leht napsata aga nemad saavad kõhu täis
Näljased noored paluvad mõttes andeks aia perenaise käest ja korjavad endale õhtusöögiks mõned kapsalehed.
Lähevadki siis isa korterisse, ema keedab ära selle supi- kamaratest saab puljongi, üks kartul ja porgand ja näpuotsatäis tangu on paras lisand kaheinimese supiportsu sisse, kapsalehed ribadeks, lõikavad keedumuna supile sisse ja imehea.
Ja isa räägib hiljem kõigile oma sõpradele, et milline tüdruk, eimillestki tegi sellise söögi!!
Kui kapsataimed on juurdunud, saanud jõudu kasvamiseks, aga on veel veidi rohelised õrnad esimesed lehed, teen minagi suppi eimillestki;)