Suitsuräimed

Kui ma ennast mäletama hakkan , mäletan end ikka ja jälle üksi kodus luku taga. Lasteaia  kohta mulle ei jagunud ja ema oli sunnitud mind koju jätma, olin arukas laps, maja põlema ei pannud ja ainuke pahandus oli olnud see, et tegin kella seieritest suppi, harutasin nad sihverplaadilt maha ja segasin neid lusikaga kausis. Kuulasin raadiot ja lugesin palju ning mängisin  kenasti. Paar aastat enne kooli sai ema mulle koha asutuste mängurühmades, aga enne seda olin ma kas kodus  võrevoodis-imikuna, või siis üle kolmesena üksi kodus. Aastasest kuni kolmeseni, olevat mul hoidja tädi olnud , aga seda aega ma  enam ei mäleta.

Eredad mälestused on mul sest ajast, kui veetsin aega oma vanaemaga, kes mind võttis  enda juurde alles kuueselt, et suutsin lehte talle ette lugeda, aias koos temaga  rohida ja olla tubli karjalaps. Täna poes suitsuräimi nähes, tuli meelde mälestuskild sest ajas, kui kasvasin vanaema juures. Käisime ikka  autolavkas süüa ostmas ja see oli eriline elamus. Kogu küla rahvas tuli autopoe ootuses hüdroelektrijaama juurde kokku ja kui saabus suur kaubaauto, tõsteti selle  akna juurde suur puust trepp, millel turnides inimesed siis ostlesid, kitsast autoaknast sisse piiludes pakutavat kaupa. Meil oli kombeks suitsuräimi ostes esimesed kalad  kodutrepil maiustada koos kasside ja koerakesega, ülejäänud sõime juba ristiinimese kombel köögis laua taga, määrides värskele saiale paksult võid kalaraasude alla ja kõrvale süües maapiimast valmistatud piimasuppi.

Tulin täna poest koju suitsuräimedega ja istusin õue õhinaga neid maiustama, koos koera ja kassiga, nii nagu seda tegime mu lapsepõlves. Ristiinimese moodi söömiseks kalu ei jäänudki, sest me olime aplad, kes me seal   õuel maiustasime, toas sõin võisaia peale ja rõõmustasin, et mul selline ere ja mõnus mälestuspilt on.

Aitäh armas vanaema, kaunite mälestuste ja  toredate lapsepõlve lugude eest!

04.06.2012

Kui ma laps olin, veetsin  hästi palju aega oma tsaariaegse vanaema juures, kes armastas alati laulda ja lugusid jutustada. Kord  kui ta arvas , et olen piisavalt suur, et suudan juba asjadest aru saada ja kui vaja ka vaikida, rääkis ta, et oli aeg, kus olid kodutütred ja  skaudid ja meie oma lipp ….

See  jutt oli kui eriline muinasjutt, millest ei tohtinud rääkida igaühega-see oli kahe naise omavaheline salajutt- läksime kahekesi mamma väikesesse kambrisse, vanaema võttis riidekasti põhjast välja karbikese,  oma vanema  tütre kodutütre mütsiga,  mis oli peidetud mitme  riide ja koti  sisse ning rääkis, et meil oli veel  selline eriline lipp ka.

Ta ütles selle lipu kohta, et see kujutas meie oma kodumaad-musta mulla peal, sinitaeva all, puhas ja süütu Eesti

Igakord kui heiskan lippu, meenutan vanamamma sõnu-musta mulla pea l …

Miks aga vanaema seda mütsi mulle näitama hakkas oli põhjus selles, et läksin talle külla oma koolivormi mütsiga, vanaema vaatas seda ja ütles, et ei osata ka midagi uut välja mõelda, et selliseid mütse kandsid juba omal ajal kodutütred, ainult need mütsid olid tumesinised, triibud olid kollased ja mütsitipus oli ilus kollane tutt.

Lipu kohta rääkis veel, et kui kellelgi olid pulmad, oli neil maja külge heisatud lipp ja sakslased olid küsima tulnud, mis lipp see on ja milleks, et seda lippu  heisati ikka erilistel juhtudel, aga et nüüd ei tohi seda lippu ka enam kellelgi olla.

Vanaema tütre kodutütre mütsil oli võetud ära tutt, et keegi ei saaks aru, mis müts see on.

Aastaid hiljem kui mamma maja tühjaks jäi ja sugulased omavolitsesid, olid nad nende meelest mõttetud kaltsud ära põletanud.

Tänasel lipupäeval siis mõtlen sellele, kuidas kunagi aastate eest kaks naist- üks väike ja teine elu ja sõdu näinud kahekesi riidekasti kallal salaja asjatasid.

See riidekast on nüüd minu kodus aukohal, seal küll pole enam selliseid  erilisi varandusi, aga mälestustes on nad ikka alles.

Ilusat Eesti lipu  päeva armsad sõbrad!!!

K

Sa tulid ja istusid mu kõrvale pargi pingile silmades taevasina, õlgadeni blondid lokkis juuksed, seljas sinine samet ülikond.
Sinust õhkus erilisust ja sära.
Sulle meeldis olla jumalus, kellele tuli alt üles vaadata, Sulle meeldis esineda, hiilata seltskonnas..
Sulle meeldis riietuda kallilt ja hiilata veidi pikantsete, aga intelligentsete naljadega.
Rääkisid oma nalju tõsise näoga nii, et kunagi ei saanud aru, kuna räägid tõtt ja millal viskad villast.
Õppisin Su miimikast lugema, et kui habemes tekkis naerulohk, oli tegemist järjekordse naljaga.
Sa võisid olla ülevoolavalt sõbralik, lõbus ja helde ja samas kuri, pahatahtlik ja vägivaldne.
Sinuga elamine oli, kui "ameerika mägedes", ühel hetkel olin seitsmendas taevas ja teisel juba põrgus, kust põgeneda polnud kuhugi.
Lahkusin Su juurest 7 korda ja 7 korda lasin end tagasi paluda, Sa tulid mulle igale poole järele, andsid lubadusi, põlvitasid, poetasid pisara …
Ühel hetkel ma enam ei suutnud seda meeletut elu taluda, et ma iial ei teadnud, mis seiklus Sul varuks on, tahtsin rahulikku pereelu ilma skandaalide ja alalise mölluta.
Võtsin oma tütreraasu ja lahkusin Su juurest.
Sa käisid ka paar korda setus mind hirmutamas ja ähvardamas, aga kui aru said, et meie ühist elu enam pole, olid vahel last külastades päris viisakas.
Viimasel ajal Sa üldse külastasid harva oma tütart ja lõpuks jäid külastused päris ära.
Kui Sulle viimane kord helistasin, olid väga kurb ja õnnetu, ei tundnud Su häältki ära, paari kuu pärast otsustasid Sa elust lahkuda.
Olen tänulik kõige eest,  mis Sinuga koos elades õppisin, nende tuttavata ja sõprade eest, kelle endaga kaasa tõid.
Paljud sinu naljad saadavad siianigi mind mu argipäevas, mõni võib mind jälgides mõelda, mida ma küll muigan, kui meie isa palvet loen.
Sul ikka meeldis lugeda, et meie igapäevast leiba- vorsti-võid- ja –juustu anna meile ….
Aitäh, et olid, olgu muld Sulle kerge.

Maarika

Sa tulid minu klassi teises klassis
Olin tol ajal üsna nääpsuke ning haavatav ja jäin kiusupunnidele alla. Sina seevastu olid tubli ja tugev ja olid see, kes alati minu ihu eest välja astusid, seistes oma kehaga ette rumalale rusikale ja väänates poisse maha, kel kurjad plaanid mu vastu. Oli ka hetki, kus poisid õhinas hõikasid koolis, et vaadake kilu läks paksuga kaklema, niiet blondid ja pruunid lokid lendasid;;) See, et Sa mind kaitsesid, tundus Sulle, et andis õiguse minu üle mõnikord ka võimu näidata, aga oma isemeelsuses hakkasin Sulle vastu, siis läksidki vahel käed käiku. Vihapidajad tüdrukud me polnud, mõlematel oli probleemi tõrjutusega ja kuidas sa sellega ikka vimma pead, kes su poole kõige rohkem hoiab.
Sõbrustasime ka siis, kui olime erinevatesse koolidesse läinud, mängisime Tähe 15 hoovides, ronisime puude otsas, mängisime jalkat, jalutasime kibuvitsa põõsaste vahel, käisime üksteisel külas, tegime koos süüa, tähistasime tähtpäevi. Koos käisime tihti viineribaaris, kus kunagi viinerit ei olnud ja kopikate eest imehead kapsast sai. Igakord kui keegi haput kapsast keedab, toob lõhn meelde selle Riiamäe nurgapealse viineribaari. Koos käisime ka tihti saunas. Mul on meeles, kui Pargi saunas, vastaskappidest asju võttes ja end kuivatades, viskasid Sa rätiku üle selja, et end seljatagant kuivatada ja haarasid ka kaasa mu kõhetu keha;)
Meie sõpruskonnas oli üks õmbleja õpilane, kes meile lahedaid riideid disainis, koos tegime kambasärgi, t-särgi peale pilte maalides. Mis t-särgi, pesu oli see millest t-särke disainisime;) Käisite tihti kambaga mu kodus muusikat kuulamas ja kurameerimas, ronisite kambakesi mu kiiktooli ja murdsite uue tooli jalad ära, üks poistest me kambas oli puusepp, kes siis uued jalased tegi.
Kui ma setusse kolisin, katkesid me suhted.
Igakord kui Tähe tänavat pidi kõnnin, tulevad meelde vahvad seigad noorusest ja lapsepõlvest
Nüüd, kui oleme eakad daamid, on nii tore vahel kohtuda vana lapsepõlve sõbraga, kellega on nii palju läbi tehtud ja elatud.
Meenutan Sind ikka kui suurt ja sooja sõpra, kes kaitses kunagi mind väikest ja kõhetut;)
Sinuga oli tore üle elada teismelise vaevad ja saada selleks, kes nüüd olen.
Olles tänases päevas juba vanaemad ja ühes kaalus, ei pea me ei kaklema ega kedagi kaitsma;)
Aitäh armas sõber, et oled!!!

Viive

Sõitsime puuetega naistega Jõgevale, Betti Alveri muuseumi. Bussiuks läks lahti ja uksel seisis sümpaatne, pikk ,kena vanaproua. Sa vaatasid mulle otsa, viskasid mu kõrvale padja ja ütlesid , et mingu ma natuke edasi, et Sa istud mu kõrvale ja siis me saame sõbraks ka
Ja saimegi
Meil oli terve reisi jooksul nii huvitav, et ei pannud tähelegi, kui kiiresti kohale jõudsime. Vahetasime telefoni numbreid ja suhtlesime rõõmsalt paar aastat nii telefonis, kui külastades üksteist.
Sa olid soe ja südamlik inimene, Su rõõmus ja lahke olek soojendas mu südant
Kui tahtsin Sulle ühel suvel sünnipäevaks õnne soovida, telefon ei vastanud, ei vastanud ka järgmistel kordadel, kui püüdsin Sinuga ühendust saada, jõulu ajal vastas Su poeg ja ütles, et Sind enam pole, olid lahkunud juba septembris.
Panin heitunult toru hargile.
Helistasin tagasi, suhtlesime edasi ja me suhtlus viis selleni , et sain endale ja oma lastele uue toreda sõbra.
Kui külma ilmaga end riietan karvasesse kitsekasukasse ja punasesse pikka salli, rõõmustan, et mul oli Sinusugune vahva sõber.
Asjad, mis Sind meenutavad, soojendavad ja toetavad mind nagu oleksid ikka veel minuga
Aitäh armas sõber!!!

M...

Kohtusin sinuga silmast silma esimest korda, kui tulid Räpina pastoraati pastoriperele külla.
Saime headeks sõpradeks ja suhtlesime aastaid.
Kui sul olid probleemid ja rasked hetked, olin sulle ikka toeks.
Kui sa otsustasid mehele minna, hoiatasin sind, et see mees, kelle valinud olid, on alkohoolik, sa sõbrakene ei uskunud mind ja nii sain endale eluaegse vaenlase su mehe näol.
Kes see ikka kannatab inimest, kes sind esmapilgul läbi näeb ja sellest  ka tuututama kukub.
Sa elasid majas, kuhu sa ei võinud sõpru tuua, hiilisin aiaaugust  aia tagumisse nurka sind külastama, saime linnas salaja kokku.
Käisime teineteise sünnipäevadel , tähistasime laste sünnipäevi koos …
Kui said eluga järjele, oma võimatust mehest lahutatud, sa mind ühel hetkel enam ei tundnud.
Tänaval vastu tulles läksid üle tee,  kui  ma ikka su kätte sain kogemata ja küsisin, miks sa nii teed, ütlesid et sind on minu eest hoiatatud..
Ühtäkki ei olnud sa enam mu lapse ristiema, mida sa 20 aastat olid, süüdistasid mind, et surusin oma sõprust peale, et sa oma mured mulle välja räägiksid ja siis saaksin sind küla peal mustata.
Ma olin 20 aastat setumaal sunnismaine, lapsed väikesed, sõpru polnud, mul ei olnudki kellelegi sind rääkida
Kui kirkus su kõrvale istuma sattusin , kargasid sa püsti ja tormasid kaugemale.Mingi segane inimene pidi tegema midagi väga totrat, et meie sõprust löögi alla seada.
Mul on hea meel , et sul nüüd hästi läheb ja kui mõnikord sind kohates sa oled unustanud oma vimma, püüan olla ka mina see sõber. kelle sa leidsid aastate eest, kuigi meie suhted on nüüd sirgunud ja ehk täiskasvanukski saanud ;)

Aitäh, et olid mu sõber…

Olaf

Sa vastasid telefonis alati väga lakooniliselt , panid tihti ruttu toru hargile
Kui Sinuga lõpuks kohtusime, olid tagasihoidlik ja uje.
Istusime naistega pubis ja miskipärast ei tahtnud ma koju magama minna, kui teised olid lahkunud.
Kui Sa astusid uksest sisse, tundsin vastupandamatut soovi Sinuga suhelda, et see on Minu inimene.
Jälgisin, mis Sa teed
Istusid lauda, sõid ära oma pudru ja kukkusid tukkuma.
Seisin Su laua ette ja vehkisin oma auto võtmega ja ütlesin, et võin Su koju viia, kui Sa soovid
Sa vaatasid mind alt üles ja ülalt alla, naeratasid oma võrratut naeratust ja ütlesid, et koju Sa veel ei soovi, aga kui ma tahan, siis võin Su lauda istuda. Nii me siis istusime … hommikuni.
Kui Sind oma maanteemuhuga koju viisin, istusid Sa autosse laia naeratusega, öeldes, et sellisesse autoss polnud Sa lootnudki enam kunagi istuda ja sõita ka veel;). Kui küsisin, mis on Su õe nimi, siis oli selge, me olime tuttavad juba aastaid, telefonis.
Olin oma eluga hetkes, kust ei osanud edasi minna, Sa innustasid , toetasid kuulasid.
Alati kui linna sõitsin, helistasin Sulle, et uurida mis plaanid Sul on. Sa ei vastanud kohe vaid helistasid hiljem tagasi, tulid alati välja mingi ootamatu plaaniga. Mu enda disainitud ja valmistatud riided tekitasid Sinus huvi ja vaimustust, mu valmistatud toidud maitsesid sulle, kuigi mõnikord ütlesid, et võiks olla rohkem liha ja vähem juurikaid, aga taktitundeline nagu Sa olid, sõid Sa viisakusest alati kõik ära.
Sa kunagi ei ostnud kaupa poes kaardiga, tahtmata teisi järjekorras kinni pidada. Kui Su töökaaslane märkas meid koos kohvikus, muretsesid, mis ta võib mõelda või rääkida.
Sa oleksid me sõprust justkui tahtnud hoida vaid endale, et keegi ei saaks oma rikutud mõtetega seda risustada.
Mõnikord Sa helistasid ja ütlesid, et otsigu ma välja trikoo, lähme ujuma, või et pangu ma end valmis, lähme Riiga loomaaeda jõehobusid vaatama. Nii olidki Sa varsti oma erilise rohelise autoga mu õuel.
Kui Sul oli ühel talvel puhkus, viibisime Su isa suvilas, kus valitses puhtus ja kord.
Sa kõndisid alati hulga aega ümber maja enne lahkumist, et kõik oleks korras ja keegi ei märkaks,et keegi oli seal ka peale Sinu, et ei hakataks mõtlema seda, mida pole ja seda, mis meil oli, ei saaks ära rikkuda.
Üle 10 aasta olid Sa mu kindel kalju ja kaaslane, alati olemas telefonikõne kaugusel
Viimasel ajal ei tahtnud Sa isegi koos sööma minna, mida Sa muidu väga armastasid, head rasvast liha kusagil süüa, viisid mind teatrisse või kontserdile ja tulid mulle autoga järele, ütlesid et oled väsinud, tahad magada. Viimane kord kui ujumas käisime, viisid Sa mind koju ja olid väga väsinud olemisega. Viimane telefonikõne oli kurb, Sa ütlesid , et oled väga haige ja välja tulla ei jõua ega taha.
Järgmine nädal tuli telefoni kõne, mis teatas, et Su süda oli lõplikult lakanud töötamast
Sel hetkel suri minust üks osa
14.märtsil oleksid Sa saanud 51 aastaseks
Mul ei olnud enam sel päeval kellelegi helistada ja laulda, keegi enam ei võta telefoni ja ei muhele mu tervituslaulu peale …
Mul jääb vaid üle süüdata küünal, süüa midagi head Su mälesuseks, näiteks pilaffi , mida Sa armastasid
Aitäh, et olid, minu hea, helge, armas sõber!!!