Lugu naerust

Paljud inimesed on mulle tihti öelnud, et mul on imeline naer.

Et seltskonnas on  igav, kui pole kaasas mind oma naeruga.

Mulle meenub mu ema, kes rääkis, et talle sündis pika ootamise peale tütar, kes ei naernud ega naeratanud. Kui ma ei nutnud, siis ma  lihtsalt põrnitsesin tõsiselt.

Kuni esimese eluaastani ei olevat ma naernud häälega, vaid vahel  natuke muianud, kui ema kõditas mind lõua alt.

Ja kui ma naerma hakkasin, naersin ma  koledalt naga vana mees.

Ema ikka õpetas, et naera  kenasti ahahaha ja treenis mind ikka ja jälle , et ma kombekalt naeraks. Kui mu teine tütar sündis, siis temaga oli sama lugu, et ta naeris madala ja jämeda  häälega: ohohhoo. Mu ema ikka õpetas, et naera ilusti ahahaa, lapsuke siis proovis, naeris kenasti  heleda häälega ahahaha ja pani siis otsa nagu vana mees: ohohhooo .

On  üks mälupilt lapse põlvest, kui olin selgeks saanud selle heliseva naeru ja ma kohe mõnuga naersin iga pisikese põhjuse peale. Vanaema hakkas pahandama, et mida see laps koguaeg itsitab, siis ema keelas, las laps naerab, kui ta nii ilusasti naerab.

Sa ilmusid me linna aastal 87

Tulid motikaga õuele, hüppasid tsiklilt maha, võtsid peast kiivri ja pikad blondid  juuksed voogasid su  seljale.

Mehed ja naised olid intrigeeritud, mehed tahtsid külge ja üle lüüa, naised  püüdsid sind maha teha ja alandada, tundsid sinus tugevat rivaali. Sa olid aga oma valiku teinud,  sa olid valinud  oma elukaaslaseks nohikust ülekaalulise vanapoisist ja  memmepojast kohaliku mehe. Meeste külgelöömise peale sa naeratasid või vaikselt itsitasid ja peitsid end oma suure mehe selja taha. Sa riietusid nii, et  tänaval liikudes ei saanud inimesed sult pilke. Nõukogude naine nii ei  riietunud, kirsipunased kingad , kirsipunane  kleit, kirsipunad mantel , kirsipunane ….

Ise sale blond ja voogav, liikusid ringi kui tantsiks koguaeg.

Sa sünnitasid  sellele  vanapoisile järjest kolm last, riietusid ikka nagu kuninganna ja lapsed olid riides kui printsid ja printsessid. Kurjad keeled püüdsid sind ikka ja jälle maha teha, aga sina  oled ikka kui ebamaine ja isemoodi  haldjalik, tõusvast kehakaalust hoolimata. Su käsitööd ja keraamikagi on erilised, kantud mingist ideest, kuigi ehk veidi rohmakad. Sa liigud tänaseni ringi nagu oleks pärit vanaaegselt maalilt, suvel pitsilises kleidis, valged pitskindad, laia äärega kübar, talvel pikas mustas mantlis või kasukas… Su kodugi on eriline, süüa teed sa maja välistrepil gaasipliidil ja maja on täis pitsidega kaunistatud riiuleid, nagu saksa vanaproua sahvris. Kui sa sõidad mööda linna oma kolmerattalise rattaga, peas laia äärega kübar , seljas pitsiline kleit ja käes pitskindad, on sul näol ilme , nagu ratsutaksid sa parimat tõugu hobusel, mööda kaunist maastikku.

Suitsuräimed

Kui ma ennast mäletama hakkan , mäletan end ikka ja jälle üksi kodus luku taga. Lasteaia  kohta mulle ei jagunud ja ema oli sunnitud mind koju jätma, olin arukas laps, maja põlema ei pannud ja ainuke pahandus oli olnud see, et tegin kella seieritest suppi, harutasin nad sihverplaadilt maha ja segasin neid lusikaga kausis. Kuulasin raadiot ja lugesin palju ning mängisin  kenasti. Paar aastat enne kooli sai ema mulle koha asutuste mängurühmades, aga enne seda olin ma kas kodus  võrevoodis-imikuna, või siis üle kolmesena üksi kodus. Aastasest kuni kolmeseni, olevat mul hoidja tädi olnud , aga seda aega ma  enam ei mäleta.

Eredad mälestused on mul sest ajast, kui veetsin aega oma vanaemaga, kes mind võttis  enda juurde alles kuueselt, et suutsin lehte talle ette lugeda, aias koos temaga  rohida ja olla tubli karjalaps. Täna poes suitsuräimi nähes, tuli meelde mälestuskild sest ajas, kui kasvasin vanaema juures. Käisime ikka  autolavkas süüa ostmas ja see oli eriline elamus. Kogu küla rahvas tuli autopoe ootuses hüdroelektrijaama juurde kokku ja kui saabus suur kaubaauto, tõsteti selle  akna juurde suur puust trepp, millel turnides inimesed siis ostlesid, kitsast autoaknast sisse piiludes pakutavat kaupa. Meil oli kombeks suitsuräimi ostes esimesed kalad  kodutrepil maiustada koos kasside ja koerakesega, ülejäänud sõime juba ristiinimese kombel köögis laua taga, määrides värskele saiale paksult võid kalaraasude alla ja kõrvale süües maapiimast valmistatud piimasuppi.

Tulin täna poest koju suitsuräimedega ja istusin õue õhinaga neid maiustama, koos koera ja kassiga, nii nagu seda tegime mu lapsepõlves. Ristiinimese moodi söömiseks kalu ei jäänudki, sest me olime aplad, kes me seal   õuel maiustasime, toas sõin võisaia peale ja rõõmustasin, et mul selline ere ja mõnus mälestuspilt on.

Aitäh armas vanaema, kaunite mälestuste ja  toredate lapsepõlve lugude eest!

04.06.2012

Kui ma laps olin, veetsin  hästi palju aega oma tsaariaegse vanaema juures, kes armastas alati laulda ja lugusid jutustada. Kord  kui ta arvas , et olen piisavalt suur, et suudan juba asjadest aru saada ja kui vaja ka vaikida, rääkis ta, et oli aeg, kus olid kodutütred ja  skaudid ja meie oma lipp ….

See  jutt oli kui eriline muinasjutt, millest ei tohtinud rääkida igaühega-see oli kahe naise omavaheline salajutt- läksime kahekesi mamma väikesesse kambrisse, vanaema võttis riidekasti põhjast välja karbikese,  oma vanema  tütre kodutütre mütsiga,  mis oli peidetud mitme  riide ja koti  sisse ning rääkis, et meil oli veel  selline eriline lipp ka.

Ta ütles selle lipu kohta, et see kujutas meie oma kodumaad-musta mulla peal, sinitaeva all, puhas ja süütu Eesti

Igakord kui heiskan lippu, meenutan vanamamma sõnu-musta mulla pea l …

Miks aga vanaema seda mütsi mulle näitama hakkas oli põhjus selles, et läksin talle külla oma koolivormi mütsiga, vanaema vaatas seda ja ütles, et ei osata ka midagi uut välja mõelda, et selliseid mütse kandsid juba omal ajal kodutütred, ainult need mütsid olid tumesinised, triibud olid kollased ja mütsitipus oli ilus kollane tutt.

Lipu kohta rääkis veel, et kui kellelgi olid pulmad, oli neil maja külge heisatud lipp ja sakslased olid küsima tulnud, mis lipp see on ja milleks, et seda lippu  heisati ikka erilistel juhtudel, aga et nüüd ei tohi seda lippu ka enam kellelgi olla.

Vanaema tütre kodutütre mütsil oli võetud ära tutt, et keegi ei saaks aru, mis müts see on.

Aastaid hiljem kui mamma maja tühjaks jäi ja sugulased omavolitsesid, olid nad nende meelest mõttetud kaltsud ära põletanud.

Tänasel lipupäeval siis mõtlen sellele, kuidas kunagi aastate eest kaks naist- üks väike ja teine elu ja sõdu näinud kahekesi riidekasti kallal salaja asjatasid.

See riidekast on nüüd minu kodus aukohal, seal küll pole enam selliseid  erilisi varandusi, aga mälestustes on nad ikka alles.

Ilusat Eesti lipu  päeva armsad sõbrad!!!