Tere, minu nimi on …

Kiires elutempos me unustame ennast esitleda ja tihti ei tea teistegi nime, kellega ühes seltskonnas oleme.
Aga inimesele on väga tähtis ta nimi.
Kui mu ema ja isa abiellusid, juhtus sellele päevale, kui mu isa tädipojal sünnipäev oli.
Ema ikka tihti meenutas seda, et läksid siis peale registreerimist onu Viidu sünnipäevale, isa läks istus seltskonda maha ja jättis oma värske abielunaise esikusse üksi kohmitsema.
Pereproua siis küsis, et kes teie olete;)
Ema polnud ka suu peale kukkunud, astus julgelt tuppa ja teatas selge häälega, et tere mina olen Valve, Kalju Sänna abikaasa, et nad abiellusid just;)
Mingi aeg abielus oldud ja ema oli oma uue perenimega juba harjunud ning vastne pere läks siis isa perele end esitlema Võrumaale.

Sel ajal olid bussides konduktorid , kes igas peatuses peatuse nime hõikasid.
Jõudsidki siis rõõmsalt Sänna peatusesse ja konduktor hüüab Sänna
Minu ema kargab istmelt püsti ja hõikab , et ja, mina siin;)
Isa krabab käest kinni , et istu maha, see on sääne küla, sind ei kutsu keegi kuhugi;)
Piinlik, aga armas;)
Tekitan ikka oma noorte sõprades piinlikust, kui tuppa astudes, märgates võõrast rahvast end esitlen.
Miks?!
Kannan uhkusega oma ema-isa pandud nime!!

verised mälestused;)

Mu vasakukäe nimetissõrmel on pikk vana arm
Kui noor tüdruk olin, töötasin kirurgia osakonna postopi palatis medõena.
Olin kord pikalt valves olnud, osakonnas olid uued tudengid praktikal, keda oli vaja igal sammul juhendada ja abistada, palat oli raskeid haigeid täis ja ma polnud mitu ööd juba magada korralikult saanud.
Hommikul enne valve üle andmist mõtsin, et võtan ühe ampulli glükoosi, joon ära, et jalgel püsida, ees ootas veel pikk koolipäev medkoolis...
Ma ei tea, kuidas ma nii halvasti seda ampulli murdsin, aga ta lõikas mu vasakukäe sõrme pikkupidi sügavalt lõhki.
Püüdsin siis kuidagi oma sõrme siduda aga ei õnnestunud, veri muudkui lahmas ja lahmas. Tormasin siis õdede tuppa, kus praktikandid puhkasid ja püüdsin neid appi kutsuda , aga et veri väga ei lahmaks, oli sulgenud haava hammastega.
Kui suu avasin, et ütelda mis mul vaja on, voolas veri mööda suunurki alla mu kaela peale.

Tudengite ehmatus oli suur: õde kargab tuppa sisse, näost verine,ise kisab, et tulge appi tulge appi…
Lõpuks sain ikka asja selgeks teha ja sõrme kinni seotud.
Veri ikka lahmas, kas ei osanud tudengid siduda või mina hästi juhendada;)
Lõpetasin siis kuidagimoodi valve ja kui haigla fuajees kohtasin oma tollast elukaaslast, ütles see, et selle verises sidemes sõrmega me kuhugi ei lähe enne, kui oleme traumapunktist läbi käinud.
Seal siis tehti sõrmele paar õmblust ja peale seda protseduuri läksime koju .
Magasin paar tundi ja läksin kooli.
Erilist koolis olijat sel päeval minust polnud, istusin näost valge, sõrm sidemes ja püsti..
Õppejõud saatsid mind koju puhkama.
Kui need vanad õmblused vahel sügelemisega ennast meelde tuletavad, tuleb mulle silme ette tollaste tudengite hirmunud näod, kui verise näoga õdede tuppa tormasin;)
Üks nendest on praegu teatud tuntud seksuoloog, kui ta vahel teles esineb, meenub mulle ikka see vana hale naljakas lugu.

unekino

Nägin unes, et käisin kallimaga kinos.
Istusime külgkülje kõrval kaunis saalis kaelakuti koos, justkui noored armunud;)
Kino mida näidati, oli selline tõeliselt tõsine film, mingist erilisest tseremooniast.
Tseremoonia ise toimus mingis uhkes kaunis lossis, küünalde ja imeliste kostüümide ja maalide ja rikkalike kaunistustega.
No tõeliselt värviline ja kaunis film, kus jutustaja muudkui jutustas ja kaunid pildid aina vaheldusid.
Kui film lõppes ja asutasime end tänavale minema, kummardus üks noor neiu välisukse juurde filmi aegasid vaatama uksel olevalt sildilt, kino ise ka nägi välja nagu gooti stiilis kirik.
Läksime kaasaga käsikäes raudteejaama poole, küsisin kallimalt , et miks me kuhugi sõitma peame.
Kallim suudles mind põsele ja ütles, et ma ei ole ju kodus ahju kütnud ja miks me sinna külma tuppa lähme, sõidame rongiga soojale maale, võtame hotellis toa ja peesitame kolm päeva rannas mõnusalt.

Ärkasin ja mõtlesin , et oh sa poiss milline uni!!