Elisabet

 

Elisabeti käest on küsitud, et kes oli ta mees. Elisabet vastas, et tema mees oligi tema mees, abikaasa, elukaaslane, tütre isa.

Elisabet oli tavaline tüdruk, elas pärast sõjaaegses eesti väikeses  asulas. Käis koolis ja oli oma  vanematele abiks majapidamises. Elisabetil vanematel oli kolm tütart. Elisabet lõpetas ära kohalikus koolis seitse klassi ja kaheksandas klassis tekkisid raskused, eriti venekeele õpetajaga, kes oli endine ohvitser ja ei osanud lastega hästi suhelda ja teha oma ainet  kergemini arusaadavamaks. Elisabet tundis ühel hetkel,  et kooliskäimine muutus ebamugavaks ja raskeks, mahajäämus mitmes aines tekitas tunde, et ta ei saa hakkama. Elisabet jättis kaheksanda klassi pooleli ja läks vanematele kolhoosi appi. Oli  aga aasta,  mil Eestit haaras lastehalvatuse epideemia. Elisabet ja ta õekene haigestusid. Pärast pikka ja vaevarikast ravi siirdus Elisabet kodukülla tagasi, õdedega võimlesid nad kodus iga päev, püüdes kepsakamalt käia, joostes kambaga ümber laua,  üksteist toetades. 

Füüsilise töö tegijat  Elisabetist enam polnud, püüti kuidagi hakkama saada. Ühel päeval  sõitis nende  õue üks Moskvitš. Kaks noort inimest otsisid koduabilist. Inimest, keda  neile oli külas soovitatud, polnud hetkel kodus. Külarahvas teadis, et Elisabet on pärast lastehalvatusest paranemist koju jäänud ja soovitasid, et ehk saavad nad temast endale abilise. 

Autost väljusid Katariina ja Leo, kes olid noored arstid Tartust, kel olid koolieelikutest lapsed ja pooleliolev maja ja otsisid endale lapsehoidjat- koduabilist. Elisabeti pere otsustas, et miks mitte proovida. Katariina kutsus Elisabeti kohe linna kaasa, et Elisabet  läheks ja vaataks, kas talle sobib nende juures. Elisabet istuski autosse ja sõit läks lahti  uude ellu. Maja, kuhu Elisabet viidi,  oli linnas veel ehitusjärgus, valmis oli üks tuba ja köök, ööseks tehti Elisabeti  jaoks köögis lahti välivoodi ja nii algas Elisabeti jaoks uus elu  uues peres. 

Katariina oli äge naine, korraldas nii, et Elisabet sai kolhoosist ära kolimiseks loa, sest tollal polnud niisama lihtne maalt ära kolida, inimesed olid sunnismaised, sissekirjutuseta ei tohtinud kusagil elada, maalt äraminek oli ka väga keeruline. Katariina tegi selgeks kolhoosi funktsionääridele, et Elisabetist pole kolhoosis mingit töötegijat oma tervise tõttu ja sai  kätte lõpuks suure veenmise ja pealekäimisega Elisabetile maalt lahkumise loa. Katariina korraldas veel Elisabetile Tartusse sissekirjutuse ja astumise ametiühingusse ja registreeris Elisabeti endale ametlikult koduabiliseks tööle. Linnas koos elades ja tegutsedes  avastas Katariina, et Elisabetil on haridustee poolikuks jäänud ja käis Elisabetile peale, et see õhtukooli läheks. Elisabet oli tubli maatüdruk, päeval  tegeles majapidamisega ja lastega, õhtuti käis koolis. Arstist majaperenaine organiseeris Elisabetile invaliidsuse vormistamise, sanatoorse ravi ja  oli igati abiks noore naise kujunemisel. Kui linnapere lapsed olid saanud  kooliealiseks ja maja oli valmis ehitatud,  ei vajanud Katariina enam koduabilist ja Elisabet pidi välja kolima. Elisabeti  tuttav tüdruk kodukülast elas Tartus  ühes üürikorteris ja hakkas just sel ajal  mehele minema ja nii sai Elisabet uue elamise Tartus tutvuse kaudu. Korteri perenaine oli sõbralik ja emalik, üüris oma korterist ühte tuba välja noortele tüdrukutele. Kool oli Elisabetil veel pooleli ja tööd oli ka vaja leida. Elisabet tragi tüdruk otsis ja uuris ja leidis töö teenindus koondises kingsepatööde vastuvõtja koha esialgu. Seal aga poldud nõus lubama Elisabetile vabu päevi kooli lõpetamisega seotud õppepuhkuseks eksamite sooritamiseks. Elisabet pöördus teenindus koondise direktsiooni poole oma murega ja ta  suunati  teenindus koondise kontorisse, kust oli lihtsam  anda õppimisega seotud õppepuhkust. Kuna Elisabet oli ju lastehalvatust põdenud ja vajas regulaarselt järel ravi -taastusravi, sai ta ametiühingu tuusikuga Haapsallu  ravile minna. Ükskord siis jõudnud  Haapsallu ravikeskusesse, ootas ta seal koridori peal kunas on  arstidel aega temaga tegeleda, istus ta kogemata avatud uksega toas kellegi voodi servale. Ravialused tulid söömast ja leidsid Elisabeti, kui õhetava roosa lillekese ühe ravialuse voodiservalt. Elisabetil oli seljas helesinine kampsun ja peas kena roosa kübar. Nii kohtus Elisabet Richardiga, kes oli ka lastehalvatust põdenud ja sanatooriumis  järelravil oli. Algas tutvus, millest kujunes sõprus ja hiljem armastus ja eluaegne kooselu. Richard oli pärit  Võrumaa metsade vahelt, tublide maainimeste ainus poeg, kes oli kolmanda klassi õpilasena haigestunud lastehalvatusse ja keda vanemad väga hoidsid ja poputasid. Richard hakkas Elisabetile Tartusse külla käima, alati olid vanemad portfelli täitnud  koduste hõrgutistega maalt, sinki ja koduleiba, õunu ja hoidiseid. Richard ja Elisabet abiellusid alles kolme aastase kurameerimise järel ja enne abiellumist ei lubanud  nad endale intiimsusi, oli selline aeg, kus prooviabielud polnud moes. Tartu  tilluke üürituba ja pisike kušett jäid noorpaarile kitsaks. Seks ajaks oli Elisabet juba kultuuriosakonnas raamatupidaja ja kultuuriosakond taotles oma töötajatele kortereid. Juhtus nii, et kultuuri osakonnale eraldati  loodetust vähem kortereid. Elisabet aga oli äsja sünnitanud tütrekese ja ütles, et ta ei tule sünnitusmajast kojugi, kui ta korterit ei saa. Tal polnud ju kuhugi minna, üürituba oli kahelegi kitsas. Kultuuriosakond korraldas nii, et  paigutas kaks noort peret ühte kolmetoalisse korterisse. Pered siis jagasid vastvalminud uusrajooni majas tube ja kitsukest kööki viis aastat. Loodeti, et kui midagi vabaneb või saadakse uusi kortereid, laheneb kitsikus. Elisabet oskas elada rahus ja üksmeeles oma esimeste tööandjate juures köögis laua all magades ja kui juba oma kodu oli, siis ka ühise köögiga kodus sai hästi hakkama.  Viie aasta pärast siis juhtuski, et ühe muuseumi direktor kolis uude koju ja   vana korter  jäi vabaks. Kui Richard ja Elisabet läksid uut korterit vaatama, olid esialgu üsna  nõutud. Majas kus korter asus, vaatas trepikojas vastu kõrge trepp,  kui taevaredel,  mis läks otse püstloodis üles, hästi palju astmeid, aga Elisabet ja Richard olid ju lastehalvatuse tagajärjel liikumas vaid keppide ja karkude najal. Üles nad   sellest taevatrepist ronisid ja elasid seal kõrgel aastakümneid koos oma tütrekesega. Richard oli küll koolis käinud vaid kaks klassi, aga ta luges palju, teda huvitasid erinevad teemad ja eriti tervise teemad, neile käisid erinevad ajalehed ja ajakirjad, mida Richard hoolega luges ja uuris.  Kui  Richard oli kodune ja tegeles koduste töödega, siis Elisabet kündis  Tartu linna kultuuripõllu raamatupidamist kuni pensionile minekuni. Ühel ajahetkel tekkisid Richardil kummalised tervisehäired, toit jäi kuhugi kinni ja soole tühjendamine tekitas raskusi,  ka valud olid suured. Korduvalt kutsuti välja kiirabi, jaoskonna arst ei osanud ka midagi halba  kahtlustada, kuni ühel hetkel tuli välja, et on täitsa hilja, vähk oli  haaranud  Richardit üle kogu keha. Neli kuud oli  Richard veel  Elisabeti kõrval diagnoosi saamisest alates ja siis jäi Elisabet üksi. Tragi naine korraldas endale linna abiga vannitoa kohandamise, käis iga nädal  ujulas, võttis osa  kiriku tegemistest ja kontsertidest ja kui teeolud lubasid, vuras ratastooliga puuetega inimeste üritustele. Ja ronis ikka oma taevatrepist alla ja üles.

Ühel ilusal päeval juhtus aga õnnetus, lihtne äpardus, aga tulemus oli ränk. Läksid nemad Elisabet ratastoolis ja tütar teda tõukamas basseini ujuma, lükkas tütar  Elisabeti kogemata kõnniteel vihmaveerenni kinni. Elisabet vajus nii õnnetult ette, et jalgadesse lõi  tohutu valu. EMO s selgus, et mõlemad jalaluud olid murtud ja  Elisabeti luid on tabanud kõike haarav luuhõrenemine. Elisabet oli mõnda aega haiglas, mõnda aega hooldushaiglas ja siis hooldekodus. Paranemine võttis hulga aega, alguses oli olukord nutune, Elisabet oli  mõlemate  kipsis jalgadega üles riputatud nii, et need paraneksid ja sõltus ainult haiglat teenindavast personalist. Liikuv ja ise hakkama saav naine oli äkki mähkmetes ja teda väga häiris, et peab  kõik oma väljaheited püksi tegema. Tütar leidis lõpuks emale väikeses linnas hea hooldekodu, kus Elisabet tasapisi paranes ja lõpuks kui pääses kipsist, hakati teda ka siibrile panema, et ei peaks  päevade kaupa oma väljaheidetes lamama. Hooldust vajavaid inimesi oli  palju ja hooldajaid vähe ja  mähkmeid vahetati vaid kolm korda päevas. Uues hooldusasutuses vahetati küll mähkmeid vajadusepõhiselt, aga  kui sa oled alles olnud iseseisev ja ise tegutsev aktiivne inimene, oli Elisabetile see mähkmes elamine raskesti talutav. Aga ta ei kaotanud oma optimismi. Kui ta oli just saabunud esimesse hooldusasutusse, oli tal meel mõru ja tulevik tume. Ta muretses, kuidas  saab elu edasi minna,  kui linn tema hoolduse eest maksta ei aita, sest linna funktsionäärid nägid panga arvelt ta raskelt korjatud kirstu raha olevat. Ent lapselapsed veel koolilapsed ja palgakene tütrel pisike. Kui tervis  oli juba parem ja ta sai kipsist vabaks ja istuda juba tooli ja istuda sängi serval ja ise ennast veidi liigutada, läks ka tuju paremaks.

Elisabet ei saanud aru, kuidas see elu ikka nii ebaõiglane võib olla. Inimene, kes pole lapsi soetanud, on elanud ainult endale, teda toetab riik. Aga tema, kes ta on oma puudest ja suurtest raskustest hoolimata, kasvatanud üles tütre, peab tema hooldusvajaduse pärast ta tütre pere langema äärmisesse vaesusesse.

Uus seadus ka ei abista teda, sest  oma pisikese palgaga töönaine olles, on ka pension keskmisest madalam ja hooldekodu arve maksmiseks riigi abi jääb napiks.

Elisabet aga kuulas raadiot,  luges lehti, suhtles oma toakaaslastega rõõmsalt, oli rõõmus kui ühingu kaaslased helistasid. Tume tulevik hakkas justkui heledaid toone võtma, kui alguses  just pärast õnnetust, ei tahtnud ta enam midagi teha, lugeda ega kuulata,  siis aja möödudes  hakkas olemine kergemaks minema, sest  Elisabet oli naine, kes ei anna alla.

"Väike raamatutuba“

Mulle sattus näppu kunagi raamat, Eleanor Farjeon`i , „Väike raamatutuba“

Lugesin sellest tihti jutte ette, kui lasteaias õpetajaks olin. Mulle meeldis lisaks lugudele väga autori  kirjeldus, kuidas ta lapspõlves sukeldus oma kodus väikesesse raamatutuppa ja seal siis luges ja luges. Minu lapsepõlvekodus olid raamatud elutoa seinas korralikult riiulites süsteemi järgi, need raamatud, mida ema just oli poest ostnud  ja polnud jõudnud läbi lugeda , olid tal kuhjas öökapil, kui ta sai need läbi, asetas ta raamatud klassifitseerides  lugemisvara  autorite, maade ja  žanrite järgi. Kui mu emakene  ammu Jumala juures oli ja isa nende ühisest kodust lahkuma pidi, siis sai neid raamatuid kolitud mulle koju hulgaviisi, kolimise käigus kadus hinnalisemaid  väljaandeid ka   müstilisel kombel mitmeid kaste ära. Minu koju Mikitamäele jõudis  ka aga üsna suur hulk. Kui ma aga  kolisin Räpinasse, siis oli mu Mikitamäe korteri uue omanikuga suuline kokkulepe, et ta lubab mind  raamatutele järele minna, kui ma transpordi saan. Ühel päeval meil siis oligi transpordi võimalus ja minu palvele, lubada mind korterisse  raamatute ja nende kappide järele , vastas uus korteri omanik , et meil ei olnud mingit kokkulepet, et ta on mu raamatud ahju visanud ja kapid takkapihta.  Mul oli minu ja mu ema raamatutega eriline suhe,  olin lapsena palju haige ja ainsaks sõbraks ja kaaslaseks olidki raamatud olnud.  Mu emakene töötas med. õena ja oma pisikesest palgast ostis kaks korda kuus kindlasti raamatu või kaks. Nii ta tassis neid kokku aastakümneid, luges ja sättis riiulitesse, luges jälle ja pani kenasti tolmu neilt võttes tagasi. Iga laps ja tuttav võis tulla ka öösel talt laenutama, saades kaasa asjatundlikku nõu. Riho  Lahi oli teinud mu emale exlibrised ja ema  oli need kleepinud raamatutesse. See ei olnud pelgalt hunnik paberiprahti vaid minu lapsepõlv, mu ema noorus ja keskiga…

Kuulsin, et seal  Mikitamäe korteris pidid need raamatud ja kapid ikka alles olema, aga raamatud olevat hunnikutena loobitud sahvrisse. Kui mu  tuttav  käis küsimas, et kas  korteris elavad üürilised võiksid  lubada tuua sealt ära mu raamatud , kui nad neid ei tarvita, siis oli  üüriline käratanud, et kõik mis korteris on, on nende oma ja nad teevad asjadega , mis korteris on, mida tahavad.

See on valus lugu mu raamatutega. Mu majas , kus ma praegu elan,  ei ole eriti seinu, kuhu  mahuks riiuleid, riiulitel lae all on kodumasinad ja muu pudi-padi. Aga on mulgi üks salajane raamatutuba. Mu armsa sõbra poeg vedas mulle kohvrite kaupa  oma ema raamatuid, mida ta enam ei vaja ja ma asetasin nad riiulisse ja riiuli alla ja riiuli peale pakkidesse ja kohvriga riiuli  vastu seina äärde verandale. Kui ma väga tahan  vaikuses ja rahus lugeda, peidan ma end verandale. Talvel on sisemised uksed kinni kleebitud, et sealt külma majja ei  imbuks ja siis ma lähen välimisest uksest sisse ,  riietan end  karvastesse sussides ja kasukasse, istun verandat asustanud pisikesse tugitooli ja loen.

Keegi ei  eriti tea mind sealt otsida, kui just jäljed lumel ei reeda.

Suvel on muidugi see veranda  avatud ja uksest käime sisse -välja ning külalisi on läbi esiukse hea tuppa paluda, sest köögiuksest ei kutsuta  sisse kalleid külalisi viisakates majades.

Nõuka aeg aga pööras enamused kombed pea peale, majad ja teed  ning tänavad  nii, et  esiuks  on muutunud tagumiseks ja kõik võõrad marsivad miskipärast läbi köögi, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Kuna on suvi, siis saab vabalt käia läbi veranda majja sisse ja  majast välja ja kui täna hommikul   eesukse juures riiulis raamatuid sirvisin, tuli meelde  raamat „Väike raamatutuba“ ja mõtlesin , et  nüüd on mulgi väike raamatutuba, kus on  lugemisvara suurtes pakkides ja läbisegi ja kuhu saab vihmasel päeval enda peita lugema. Leidsin sealt pakkidest  noodi, mis oli kingitud mulle aastal 88 ja nii soe tunne  haaras mind, sest selle oli kinkinud mu ema armas sõbrakene tädi  Mai, kes on  ka ühtlasi mu  vanema tütre ristiema.  Võtsin selle noodi verandalt tuppa, et kui mahti saan, kleebin ta kaanele midagi toeks, see lauluvara on nii ära loetud ja lauldud 20 aastaga , mil ma lasteaias  "tädi muusika" olin.

Ükskord käis mul külas üks luuletaja, kes  märkas kohe mu raamatuid ja ütles , et  loeb nüüd neid raamatuid, mis minulgi siin riiulis on ja mille lugemiseks kunagi aega pole olnud.

Mõtlesin, et kurvad lood nende mu ema ja mu oma raamatutega ja samas ka  eriliselt põnevad.

Tassisin õuest vihma käest telki varju alla oma „lugemistoa“ pisikese tugitooli,  et ta  vihma käes otsa ei saaks, suvel on ta  mu imepisikesel verandal jalus, kui uksest käiakse, et talvel oleks ikka kusagil istuda,  kui  „lugemistuppa“ tahan  oma  igavesti truude „sõpradega“ suhtlema minna. Mõnikord  vihmase ilmaga igatsen sinna raamatutuppa karvaste susside, kasuka ja raamatute seltsi, aga kahjuks pean suveti arvuti taga päevad läbi kolleegide puhkust asendama ja  lugema kirjatükke, mis enamasti ei  innusta ega rõõmusta, aga teadmine, et mul on raamatud ja "raamatutuba"  on  südant soojendav .

Lugege raamatuid, see on mõnus  :)

Eve

Kohtusin Sinuga  esimest korda ülikooli kunstikabinetis

Aasta võis olla midagi 80+

Ilmusid seltskonda selline habras,  graatsiline, pikajuukseline, kaunis  ja armas noor daam.

Kasemaa ikka narris Sind klassijuhtajaks.

Aastate jooksul ikka puutusin Sinuga tihti  kokku: laste kunstikoolis, kabinetis ja mitmes seltskonnas.

Meie omavaheline jutt klappis ja me vestlused olid alati pikad ja südamlikud. Tihti  kohtusime Sinuga  laste kunstikoolis, kui seal külas käisin ja viimased kohtumised olid küll põgusad aga meeldejäävalt südamlikud. Kutsusin Sind ikka enda juurde   koosviibimistele ja mõnikord Sa ka tulid rõõmuga, kui  töö lubas. Fb s sai vahel arendatud Sinuga pikki vestlusi ja oli tunne, et Sa oledki  selline mõnus sõber , kes on alati olemas. Eelmisel aastal, kui käisid mu sünnipäeval, sõrmitsesid Sa mu keraamikat ja ütlesid, et Sa oleksid rõõmus, kui teeksin Sulle ka sünnipäevaks midagi sellist.

Talvel  tuli kurb teade, et Su aeg sai otsa. Käisin  Sind ära saatmas ja olin kurbusest nõretamas, et ei saanudki Sulle teha vaasi, mida igatsesid endale.  Matusetalitlus  venis nii pikale, et me keegi eriti ei saanud jätta Sinuga hüvasti, kui hakati Su kirstu kaanega katma, hüppasin  ma püsti ja pistsin käe Su  kätele, et jätta veel ja viimast korda hüvasti, Su kolleegid ütlesid, et see olevat olnud kena žest, et ma jätsin nagu hüvasti kõigi  nende eest, kes seda aja puuduses teha ei saanud. peielauas leppisime Su õega kokku, et su sünniaasta päevaks teen vaasi ja  su urnimatuseks  võtan siis kaasa. Hakkasin varakult õhinaga valmistama seda vaasi ja planeerima reisi su viimsele puhkepaigale. Keraamika ahi otsustas katki minna ja ma ei tahtnud Su hauale tulla ilma vaasita. 21. juunil , kui on Su sünnipäeva hommik tahaksin Sulle laulda  nagu igal aastal, aga  Sul ei ole ju seal teispoolsuses telefoni. Nii ma siis mõtlen Su peale, nende ilusate hetkede peale, mis  mulle kinkisid ja olen tänulik Su sõpruse eest. Ehk see ahi katki läkski seepärast, et oleksid tahtnud, et tuleksin kunagi hiljem Su hauale üksi, ilma suurema kärata, nagu me ikka kohtusime su eluajal,   vaikselt , mõtlikult, filosofeerides, rääkides südamest südamesse.Panen Sulle tehtud vaasi lauale, pistan sinna põllulilli ja süütan küünla... Kunagi tulen ka selle vaasiga Viljandisse , et austada Su viimset puhkepaika.

Armas  Eve, aitäh et olid.

Karin

Karinil on aastaid juba ligi 70

Karin õppis kunagi  muusikakoolis klaverit, nüüd ei ole ta aastaid mänginud ja pianiino seisab mingite asjade all peidus.

Karin on töötanud elu jooksul erinevatel töökohtadel õpetajast ja klaverisaatjast kuni koristajani välja. Kui ta sõbranna lapsi enda juurde  ühel suvel majutas, siis need kuulsid öösel, kuidas Karin imeilusti klaverit mängis öösiti, päeval ta mängida  ei julenud, sest äkki keegi kuuleb, kui „halvasti“ ta mängib.

Karin loeb palju, vaatab   igasugu saateid telest ja ta maailma pilt on mõnes mõttes üsna  avar, aga mõnes mõttes on tal eelarvamused ja kinnistunud arusaamad. Kui teda ennast väga solvab , kui keegi ta kohta kas või poole sõnaga halvustavat ütleb, on ta teistele varmas silte riputama.

 Karin elab üksi ja püüab kogu hingest saada toime oma majaga, mis on tegelikult ta poja oma, aga poeg ei  ela selles majas, töötab kaugel teises linnas ja kui vahel harva koju tuleb, siis pahandab emaga , et see on ta kodu ära lõhkunud. Karin aga on  hoopis tohutult ehitanud,  ostnud endale segumasina, valab seinad betooni, mis on pehkinud, vahetab majal aknaid ja kujundab aeda. On ostnud kokku hulga põnevaid taimi  ja puid oma väikesest pensionist, kaevanud ümber vundamendi ja kogu aia, tassib igalt poolt ülejäänud  ehitusmaterjali ja teeb sellest oma elumajale seinu  põrandaid..

Karin ehitab  ja toimetab oma elamises ja aias praktiliselt üksi, mõnikord käib  tal abilisi, kellega ta on püsti hädas, sest tal ei ole neile midagi maksta ja tänapäeval aitäh eest keegi väga ei abista teisi.

Karinil on üks saladus, ta  on juba aastaid liikunud ringi vaid  jalgrattaga, isegi paksu lume ja käreda külmaga. Ta  kardab sõita  autode või bussidega, ta pole aastaid käinud teisel pool linna, sest ta ei suuda minna üle kesklinna, teda haarab sel juhul  ületatamatu  paanika hoog.  Kui ta oma aias ja majas toimetab, ei tea keegi, kui raske ta elu tegelikult on. 

Mõnikord mõni eksib ta aeda ja majja ja kukub õiendama, et kui kole tal kõik on ja kui palju tal tegemata, on , aga seda ei näe keegi kui palju ta juba teinud on. 

Karini ainus   truu kaaslane  on ta televiisor, kui Karin enam ei jaksa ehitada,  lamab ta televiisori ees, see siis jutustab talle lugusid, annab infot maailmast,  on talle kaaslaseks, sest naine ise enam kaugele ei lähe ja kui ta ongi kodust välja läinud , haarab teda üsna pea  tappev ärevus ja ta peab ruttu koju tagasi väntama. 

Kui sa möödud ta majast ja näed teda seal aias  või õues askeldamas, ütle talle üks hea sõna, ta on selle kuhjaga ära teeninud.

Matti Milius

Saatsime sind viimsele teekonnale 15. juunil

Hakkasin mõtlema, et  tänu sulle   oman tohutut tutvus- ja sõpruskonda ja pole sellele enne üldse  mõelnudki, et kui poleks kohanud sind, poleks mu eluteele paljusid põnevaid sündmusi ja inimesi  juhtunud.

Emakene ikka hoiatas mind Werneri kohvikus, et vaadaku ma, kui kole vanamees sa oled, et hoidku ma selle homeeriliselt naerva ja isemoodi käituva  hirmsa mehe eest. Olin nooruke tütarlaps, kui sind esimest korda nägin kohvikus tormamas lauast lauda ja valjult midagi seletamas. Mõned aastad hiljem, kui olin juba täisealine ja  olin paar aastat rahvateatris tegutsemas, seisime   Werneri ukse ees teatrikaaslasega, palusin ma ennast sulle tutvustada. Küsisin, et kas ta tunneb sind ja  kas ta saaks meid  tuttavaks teha. Anne oli kohe varmalt nõus ja siis algaski mul tõelisel tormiline seltsielu. Sa viisid mind kokku paljude põnevate kohtade ja inimestega. Tänu sulle sattusin ma ülikooli kunstikabinetti, kust ma enam lahkuda ei tahtnud. Kunstikabinetist leidsid mind üles kunstiõpetajad, kunstnikud. Nii sattusin lastekunstikooli, kunstnike liitu ja  kunstikooli modelliks, sain sõpruskonna, kes mu ellu  lisasid värvi ja vürtsi. Sa viisid kokku mind ka  mu esimese abikaasaga, mida sa hiljem  küll kahetsesid, kui me elu  hästi ei kulgenud.  Tihti sattusime koos üritustele, häppeningidele, üritustele. Kord läksime  seltskonnaga koos Elva haiglasse Priidu Beierit vaatama, läksime enne mu kodust läbi, et võtta kaasa rannariideid, et siis ühtlasi ka järves käia. Olime siis  koos kõik mu korteris Kalevi tänaval,  kõik piilusid eestoas mu  raamaturiiulisse, minu kodus oli üks toa sein maast laeni  täies pikkuses täis raamatuid ja mina  otsisin tagumises toas endale riideid kaasa. Olin  noorena hästi sale, kuid juba siis üsna pika kasvu ja õmblesin endale ka trikood ise, sa haarasid mu käest mu trikoo ja riputasid enda suure kõhu peale ja lihavale rinnale, ise naerdes, et see on täpselt paras sinu rindadele. Kui me siis   kambaga suundusime  raudteejaama poole, sa mu  maja koridoris ju vakka ei saanud olla, laskusid mu maja kolmandalt korruselt alla trepikojas valjult vesteldes ja naerdes,  tekitasid naabrites uudishimu ja hiljem oli mul hulga seletamist vanematega, et miks ma kutsun sinusuguseid hirmsaid inimesi endale külla.

Sinuga ikka juhtus  kord piinlikke kord põnevaid seike. Lembit Kurvits oli  ükskord mu Salme tänava üürikorteris mingi tibiga ja  sina tahtsid tulla  ka siis meile külla, kui siis kaugelt nägid, et Lembit on teise korruse akna peal, hakkasid sa sisse murdma suvalisest uksest, küsimata kuidas mu korterisse sisse pääseb, su  tegutsemine  oli enamasti nii kiire ja ootamatu, et muud ei osanud tihti teha su selja taga, kui häbist silmi maha lüüa või peast kinni haarata. Naabrid olid kurjad, et miks ma tulen mingi suure seltskonnaga nende ukse taha südaöösel kolistama. Ühel kenal suvepäeval istusin ma  Püssirohu välikohvikus ja  sa tulid tormates kohale ja tahtsid, et ma sinuga kuhugi kaasa läheks, kui ma hakkasin vastu ajama,   haarasid  mu käekoti ja tormasid sellega minema. Nii me siis tormasime sinuga üle Toome, sina ees ja mina järel oma varanatukest päästes.

Sa teadsid kõike ja kõiki, kes kellega abielus on, kes mis aastal sündis, lahku läks, kes millise teose tegi, raamatu kirjutas, kes kellega sugulane on.

Ikka ja jälle tuleb silme ette mälupilte koosviibimistest, kuhu sa kohale tormasid,  naerdes oma pöörast  naeru, suitsetades piipu ning kaasas kandes kohvrit  kirjutusmasinaga.  Me Tähtvere korteris trükkisid sa järjekordselt ümber mingit raamatut  me kodusel masinal ja ühel hetkel kargasid sa püsti ja  meeletu röögatusega virutasid mu  tillukese lumivalge  kassipoja  vastu maad, Kui küsisin, et mis  sul hakkas, vastasid sa röökides ja põristades r-i, et see kass kargas sulle turja. Kassike siis miskipärast arvas, et seda kätega vehkivat suurt olevust tuleb turjast rünnata.

Kui ma  taaralinnast aastaid eemal olin, läksid me teed erinevaid radu, sõbrad ja tuttavad ikka olid meil ühised. Mu parimast sõbrast sai  ühel hetkel su kihlatu, nii sain kuulda ikka jälle su  meeletutest tormamistest ja  seiklustest.

Ühel päeval sai su tormamine otsa.

 Aitäh , et olid...

 Pildid:  Kristjan Teedema foto matustest, Aapo Pukk `i maal Mattist

Lugu naerust

Paljud inimesed on mulle tihti öelnud, et mul on imeline naer.

Et seltskonnas on  igav, kui pole kaasas mind oma naeruga.

Mulle meenub mu ema, kes rääkis, et talle sündis pika ootamise peale tütar, kes ei naernud ega naeratanud. Kui ma ei nutnud, siis ma  lihtsalt põrnitsesin tõsiselt.

Kuni esimese eluaastani ei olevat ma naernud häälega, vaid vahel  natuke muianud, kui ema kõditas mind lõua alt.

Ja kui ma naerma hakkasin, naersin ma  koledalt naga vana mees.

Ema ikka õpetas, et naera  kenasti ahahaha ja treenis mind ikka ja jälle , et ma kombekalt naeraks. Kui mu teine tütar sündis, siis temaga oli sama lugu, et ta naeris madala ja jämeda  häälega: ohohhoo. Mu ema ikka õpetas, et naera ilusti ahahaa, lapsuke siis proovis, naeris kenasti  heleda häälega ahahaha ja pani siis otsa nagu vana mees: ohohhooo .

On  üks mälupilt lapse põlvest, kui olin selgeks saanud selle heliseva naeru ja ma kohe mõnuga naersin iga pisikese põhjuse peale. Vanaema hakkas pahandama, et mida see laps koguaeg itsitab, siis ema keelas, las laps naerab, kui ta nii ilusasti naerab.

Sa ilmusid me linna aastal 87

Tulid motikaga õuele, hüppasid tsiklilt maha, võtsid peast kiivri ja pikad blondid  juuksed voogasid su  seljale.

Mehed ja naised olid intrigeeritud, mehed tahtsid külge ja üle lüüa, naised  püüdsid sind maha teha ja alandada, tundsid sinus tugevat rivaali. Sa olid aga oma valiku teinud,  sa olid valinud  oma elukaaslaseks nohikust ülekaalulise vanapoisist ja  memmepojast kohaliku mehe. Meeste külgelöömise peale sa naeratasid või vaikselt itsitasid ja peitsid end oma suure mehe selja taha. Sa riietusid nii, et  tänaval liikudes ei saanud inimesed sult pilke. Nõukogude naine nii ei  riietunud, kirsipunased kingad , kirsipunane  kleit, kirsipunad mantel , kirsipunane ….

Ise sale blond ja voogav, liikusid ringi kui tantsiks koguaeg.

Sa sünnitasid  sellele  vanapoisile järjest kolm last, riietusid ikka nagu kuninganna ja lapsed olid riides kui printsid ja printsessid. Kurjad keeled püüdsid sind ikka ja jälle maha teha, aga sina  oled ikka kui ebamaine ja isemoodi  haldjalik, tõusvast kehakaalust hoolimata. Su käsitööd ja keraamikagi on erilised, kantud mingist ideest, kuigi ehk veidi rohmakad. Sa liigud tänaseni ringi nagu oleks pärit vanaaegselt maalilt, suvel pitsilises kleidis, valged pitskindad, laia äärega kübar, talvel pikas mustas mantlis või kasukas… Su kodugi on eriline, süüa teed sa maja välistrepil gaasipliidil ja maja on täis pitsidega kaunistatud riiuleid, nagu saksa vanaproua sahvris. Kui sa sõidad mööda linna oma kolmerattalise rattaga, peas laia äärega kübar , seljas pitsiline kleit ja käes pitskindad, on sul näol ilme , nagu ratsutaksid sa parimat tõugu hobusel, mööda kaunist maastikku.