Esimene kohtumine Sinuga oli aastate eest.
Soovisin õppida inglise keelt ja enne esimest tundi veidi ka kartsin, minu senised õpingud olid mind tihti kokku viinud õpetajatega, kes polnud head psühholoogid ega ka eriti head pedagoogid. Sina olid üht teist ja ka kolmandat, Sul olid kõik hea õpetaja omadused.
Sinu tunnis olin kui teises maailmas, Sa tunnustasid ja innustasid kõiki, parandasid leebelt ja sõbralikult kui vaja oli.
Tookordne kohtumine jäi põgusaks, sest mul polnud jaksu pärast pikki kurnavaid tööpäevi käia teise asundusse, sõit oli kallis + veel õppemaks, viimane käis lõpuks täitsa ülejõu. See oli ka aeg, kus mu haigused korraga välja lõid, mis ei lasknud mul peale palgatööd midagi mõistlikku teha, olin lihtsalt väsinud koguaeg, mis koolitükke sa siis veel ette valmistad.
2005 kolisin Sinuga ühte linna ja elu muutus mu jaoks mitmekesisemaks ja rõõmsamaks.
2006 tekkis võimalus hakata käima rahvakooli koolitustel ja siis kohtusime jälle.
Olin võõras seltskonnas arg, kohmetu, Sa kohe märkasid mind, tunnustasid , innustasid, tundsid huvi …
Ma tundsin, et minagi võin olla oluline, minagi olen keegi.
Sa korraldasid lossis mu luuleõhtu, maalisid mulle kauni taldriku kingituseks.
Viimaste aastatega saime me päris headeks sõpradeks, Sina minuga, mitte vastupidi. Sa olid taktitundeline, ei surunud end peale ja minagi ei tahtnud pealetükkiv olla, nii oligi me sõprus natuke ühepoolne, Sina tundsid minu vastu huvi, aga endast ei rääkinud Sa kunagi eriti midagi. Küsimusele, kuidas läheb, vastasid pealiskaudselt ja viisid jutu mujale.
Mul oli kena võimalus olla jälle Su klassis, õpilaseks, kus tundsin end tohutult hästi, kui küsimustele keegi klassis vastata ei osanud, siis alati ütlesid Sa, et aga Marju oskab ju kindlasti vastata. See kohustas mind ette valmistama vastuseks, kui küsimus esitati.
Eelmisest sügisest Sa haigestusid ja siis jäid me kontaktid veel põgusamateks, kuid alati kui ma möödusin Su kabinetist, longates oma karguga, hõikasid Sa, et tere Marju, kuidas läheb.
Kutsusid alati mind oma töötuppa, uurisid mida teinud olen, mis plaanid on. Viimane kohtumine oli taas tore nagu alati, arutasime mu kostüümi plaani, Sa ütlesid, et see tuleb kindlasti huvitav ja Sa tahaksid tulemust kindlapeale näha.
Kui kuulsin, et oled otsustanud elust lahkuda, olin kui arust ära . Kui kolmapäeval lossis keraamika töötoas tööd tegin, niisutasin ohtrate pisaratega oma kätetööd-enam ei olnud koridori lõpus kedagi, kellele oma saavutusi näidata,oma töörõõmu jagada, kes alati kiitis, mind andekaks pidas. On tunne, et olen kaotanud väga lähedase inimese, nagu ema või vanema õe. Ei saanud normaalselt süüa, magada ega teha midagi asjalikku. Lõpuks võtsin kätte selle meie kõnealuse kostüümi, mis muidu polnud edenenud. Ühel hetkel hakkas töö minema, kostüüm sai valmis nagu oleksid Sinu vaimus mind taas toetanud, innustanud. Kahjuks Sa enam ei näe seda, aga homme, kui tulen saatma Sind viimasele teekonnale, panen Su auks selle selga.
Tunnen, et olen süüdi, et ei osanud Sulle olla tõeliseks sõbraks, et ei osanud olla Sulle toeks, kui abi vajasid. Sa ise olid see, kes teisi toetas ja innustas. Nii nagu Sa ise ei mõistnud kellegi üle kohut, püüan minagi aktsepteerida Su viimast otsust ja mitte liiga kurvastada.
Armas sõber: aitäh, et märkasid, hoolisid, kuulasid ja kui vaja lohutasid, tegid tihti oma olekuga mu elu rõõmsamaks. Aitäh, et olid, et minagi võisin Sind oma sõbraks pidada, et Sa lahkelt lubasid seda.
pildid pärit siit:
http://www.epifanio.eu/nr11/pildilehed/sarapuu2_pilt.html
http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcRx7U-lD6MxbJno-9kvHhb6pQTv1eOa0BYCPlI5hEQqsbpnHElE
