Kui ma ennast mäletama hakkan , mäletan end ikka ja jälle
üksi kodus luku taga. Lasteaia kohta
mulle ei jagunud ja ema oli sunnitud mind koju jätma, olin arukas laps, maja
põlema ei pannud ja ainuke pahandus oli olnud see, et tegin kella seieritest
suppi, harutasin nad sihverplaadilt maha ja segasin neid lusikaga kausis.
Kuulasin raadiot ja lugesin palju ning mängisin
kenasti. Paar aastat enne kooli sai ema mulle koha asutuste mängurühmades, aga enne seda olin ma kas kodus
võrevoodis-imikuna, või siis üle kolmesena üksi kodus. Aastasest kuni
kolmeseni, olevat mul hoidja tädi olnud , aga seda aega ma enam ei mäleta.
Eredad mälestused on mul sest ajast, kui veetsin aega oma
vanaemaga, kes mind võttis enda juurde
alles kuueselt, et suutsin lehte talle ette lugeda, aias koos temaga rohida ja olla tubli karjalaps. Täna poes
suitsuräimi nähes, tuli meelde mälestuskild sest ajas, kui kasvasin vanaema
juures. Käisime ikka autolavkas süüa
ostmas ja see oli eriline elamus. Kogu küla rahvas tuli autopoe ootuses
hüdroelektrijaama juurde kokku ja kui saabus suur kaubaauto, tõsteti selle akna juurde suur puust trepp, millel turnides
inimesed siis ostlesid, kitsast autoaknast sisse piiludes pakutavat kaupa. Meil oli
kombeks suitsuräimi ostes esimesed kalad
kodutrepil maiustada koos kasside ja koerakesega, ülejäänud sõime juba
ristiinimese kombel köögis laua taga, määrides värskele saiale paksult võid
kalaraasude alla ja kõrvale süües maapiimast valmistatud piimasuppi.
Tulin täna poest koju suitsuräimedega ja istusin õue õhinaga
neid maiustama, koos koera ja kassiga, nii nagu seda tegime mu lapsepõlves. Ristiinimese
moodi söömiseks kalu ei jäänudki, sest me olime aplad, kes me seal õuel maiustasime, toas sõin võisaia peale ja
rõõmustasin, et mul selline ere ja mõnus mälestuspilt on.
Aitäh armas vanaema, kaunite mälestuste ja toredate lapsepõlve lugude eest!
