Paljud inimesed on mulle tihti öelnud, et mul on imeline
naer.
Et seltskonnas on
igav, kui pole kaasas mind oma naeruga.
Mulle meenub mu ema, kes rääkis, et talle sündis pika
ootamise peale tütar, kes ei naernud ega naeratanud. Kui ma ei nutnud, siis
ma lihtsalt põrnitsesin tõsiselt.
Kuni esimese eluaastani ei olevat ma naernud häälega, vaid
vahel natuke muianud, kui ema kõditas
mind lõua alt.
Ja kui ma naerma hakkasin, naersin ma koledalt naga vana mees.
Ema ikka õpetas, et naera
kenasti ahahaha ja treenis mind ikka ja jälle , et ma kombekalt naeraks.
Kui mu teine tütar sündis, siis temaga oli sama lugu, et ta naeris madala ja
jämeda häälega: ohohhoo. Mu ema ikka
õpetas, et naera ilusti ahahaa, lapsuke siis proovis, naeris kenasti heleda häälega ahahaha ja pani siis otsa nagu vana
mees: ohohhooo .
On üks mälupilt lapse
põlvest, kui olin selgeks saanud selle heliseva naeru ja ma kohe mõnuga naersin
iga pisikese põhjuse peale. Vanaema hakkas pahandama, et mida see laps koguaeg
itsitab, siis ema keelas, las laps naerab, kui ta nii ilusasti naerab.
