Elisabeti käest on küsitud, et kes oli ta mees. Elisabet
vastas, et tema mees oligi tema mees, abikaasa, elukaaslane, tütre isa.
Elisabet oli tavaline tüdruk, elas pärast sõjaaegses eesti väikeses asulas. Käis koolis ja oli oma vanematele abiks majapidamises. Elisabetil vanematel oli kolm tütart. Elisabet lõpetas ära kohalikus koolis seitse klassi ja kaheksandas klassis tekkisid raskused, eriti venekeele õpetajaga, kes oli endine ohvitser ja ei osanud lastega hästi suhelda ja teha oma ainet kergemini arusaadavamaks. Elisabet tundis ühel hetkel, et kooliskäimine muutus ebamugavaks ja raskeks, mahajäämus mitmes aines tekitas tunde, et ta ei saa hakkama. Elisabet jättis kaheksanda klassi pooleli ja läks vanematele kolhoosi appi. Oli aga aasta, mil Eestit haaras lastehalvatuse epideemia. Elisabet ja ta õekene haigestusid. Pärast pikka ja vaevarikast ravi siirdus Elisabet kodukülla tagasi, õdedega võimlesid nad kodus iga päev, püüdes kepsakamalt käia, joostes kambaga ümber laua, üksteist toetades.
Füüsilise töö tegijat Elisabetist enam polnud, püüti kuidagi hakkama saada. Ühel päeval sõitis nende õue üks Moskvitš. Kaks noort inimest otsisid koduabilist. Inimest, keda neile oli külas soovitatud, polnud hetkel kodus. Külarahvas teadis, et Elisabet on pärast lastehalvatusest paranemist koju jäänud ja soovitasid, et ehk saavad nad temast endale abilise.
Autost väljusid Katariina ja Leo, kes olid noored arstid Tartust, kel olid koolieelikutest lapsed ja pooleliolev maja ja otsisid endale lapsehoidjat- koduabilist. Elisabeti pere otsustas, et miks mitte proovida. Katariina kutsus Elisabeti kohe linna kaasa, et Elisabet läheks ja vaataks, kas talle sobib nende juures. Elisabet istuski autosse ja sõit läks lahti uude ellu. Maja, kuhu Elisabet viidi, oli linnas veel ehitusjärgus, valmis oli üks tuba ja köök, ööseks tehti Elisabeti jaoks köögis lahti välivoodi ja nii algas Elisabeti jaoks uus elu uues peres.
Katariina oli äge naine, korraldas nii, et Elisabet sai kolhoosist ära kolimiseks loa, sest tollal polnud niisama lihtne maalt ära kolida, inimesed olid sunnismaised, sissekirjutuseta ei tohtinud kusagil elada, maalt äraminek oli ka väga keeruline. Katariina tegi selgeks kolhoosi funktsionääridele, et Elisabetist pole kolhoosis mingit töötegijat oma tervise tõttu ja sai kätte lõpuks suure veenmise ja pealekäimisega Elisabetile maalt lahkumise loa. Katariina korraldas veel Elisabetile Tartusse sissekirjutuse ja astumise ametiühingusse ja registreeris Elisabeti endale ametlikult koduabiliseks tööle. Linnas koos elades ja tegutsedes avastas Katariina, et Elisabetil on haridustee poolikuks jäänud ja käis Elisabetile peale, et see õhtukooli läheks. Elisabet oli tubli maatüdruk, päeval tegeles majapidamisega ja lastega, õhtuti käis koolis. Arstist majaperenaine organiseeris Elisabetile invaliidsuse vormistamise, sanatoorse ravi ja oli igati abiks noore naise kujunemisel. Kui linnapere lapsed olid saanud kooliealiseks ja maja oli valmis ehitatud, ei vajanud Katariina enam koduabilist ja Elisabet pidi välja kolima. Elisabeti tuttav tüdruk kodukülast elas Tartus ühes üürikorteris ja hakkas just sel ajal mehele minema ja nii sai Elisabet uue elamise Tartus tutvuse kaudu. Korteri perenaine oli sõbralik ja emalik, üüris oma korterist ühte tuba välja noortele tüdrukutele. Kool oli Elisabetil veel pooleli ja tööd oli ka vaja leida. Elisabet tragi tüdruk otsis ja uuris ja leidis töö teenindus koondises kingsepatööde vastuvõtja koha esialgu. Seal aga poldud nõus lubama Elisabetile vabu päevi kooli lõpetamisega seotud õppepuhkuseks eksamite sooritamiseks. Elisabet pöördus teenindus koondise direktsiooni poole oma murega ja ta suunati teenindus koondise kontorisse, kust oli lihtsam anda õppimisega seotud õppepuhkust. Kuna Elisabet oli ju lastehalvatust põdenud ja vajas regulaarselt järel ravi -taastusravi, sai ta ametiühingu tuusikuga Haapsallu ravile minna. Ükskord siis jõudnud Haapsallu ravikeskusesse, ootas ta seal koridori peal kunas on arstidel aega temaga tegeleda, istus ta kogemata avatud uksega toas kellegi voodi servale. Ravialused tulid söömast ja leidsid Elisabeti, kui õhetava roosa lillekese ühe ravialuse voodiservalt. Elisabetil oli seljas helesinine kampsun ja peas kena roosa kübar. Nii kohtus Elisabet Richardiga, kes oli ka lastehalvatust põdenud ja sanatooriumis järelravil oli. Algas tutvus, millest kujunes sõprus ja hiljem armastus ja eluaegne kooselu. Richard oli pärit Võrumaa metsade vahelt, tublide maainimeste ainus poeg, kes oli kolmanda klassi õpilasena haigestunud lastehalvatusse ja keda vanemad väga hoidsid ja poputasid. Richard hakkas Elisabetile Tartusse külla käima, alati olid vanemad portfelli täitnud koduste hõrgutistega maalt, sinki ja koduleiba, õunu ja hoidiseid. Richard ja Elisabet abiellusid alles kolme aastase kurameerimise järel ja enne abiellumist ei lubanud nad endale intiimsusi, oli selline aeg, kus prooviabielud polnud moes. Tartu tilluke üürituba ja pisike kušett jäid noorpaarile kitsaks. Seks ajaks oli Elisabet juba kultuuriosakonnas raamatupidaja ja kultuuriosakond taotles oma töötajatele kortereid. Juhtus nii, et kultuuri osakonnale eraldati loodetust vähem kortereid. Elisabet aga oli äsja sünnitanud tütrekese ja ütles, et ta ei tule sünnitusmajast kojugi, kui ta korterit ei saa. Tal polnud ju kuhugi minna, üürituba oli kahelegi kitsas. Kultuuriosakond korraldas nii, et paigutas kaks noort peret ühte kolmetoalisse korterisse. Pered siis jagasid vastvalminud uusrajooni majas tube ja kitsukest kööki viis aastat. Loodeti, et kui midagi vabaneb või saadakse uusi kortereid, laheneb kitsikus. Elisabet oskas elada rahus ja üksmeeles oma esimeste tööandjate juures köögis laua all magades ja kui juba oma kodu oli, siis ka ühise köögiga kodus sai hästi hakkama. Viie aasta pärast siis juhtuski, et ühe muuseumi direktor kolis uude koju ja vana korter jäi vabaks. Kui Richard ja Elisabet läksid uut korterit vaatama, olid esialgu üsna nõutud. Majas kus korter asus, vaatas trepikojas vastu kõrge trepp, kui taevaredel, mis läks otse püstloodis üles, hästi palju astmeid, aga Elisabet ja Richard olid ju lastehalvatuse tagajärjel liikumas vaid keppide ja karkude najal. Üles nad sellest taevatrepist ronisid ja elasid seal kõrgel aastakümneid koos oma tütrekesega. Richard oli küll koolis käinud vaid kaks klassi, aga ta luges palju, teda huvitasid erinevad teemad ja eriti tervise teemad, neile käisid erinevad ajalehed ja ajakirjad, mida Richard hoolega luges ja uuris. Kui Richard oli kodune ja tegeles koduste töödega, siis Elisabet kündis Tartu linna kultuuripõllu raamatupidamist kuni pensionile minekuni. Ühel ajahetkel tekkisid Richardil kummalised tervisehäired, toit jäi kuhugi kinni ja soole tühjendamine tekitas raskusi, ka valud olid suured. Korduvalt kutsuti välja kiirabi, jaoskonna arst ei osanud ka midagi halba kahtlustada, kuni ühel hetkel tuli välja, et on täitsa hilja, vähk oli haaranud Richardit üle kogu keha. Neli kuud oli Richard veel Elisabeti kõrval diagnoosi saamisest alates ja siis jäi Elisabet üksi. Tragi naine korraldas endale linna abiga vannitoa kohandamise, käis iga nädal ujulas, võttis osa kiriku tegemistest ja kontsertidest ja kui teeolud lubasid, vuras ratastooliga puuetega inimeste üritustele. Ja ronis ikka oma taevatrepist alla ja üles.
Ühel ilusal päeval juhtus aga õnnetus, lihtne äpardus, aga tulemus oli ränk. Läksid nemad Elisabet ratastoolis ja tütar teda tõukamas basseini ujuma, lükkas tütar Elisabeti kogemata kõnniteel vihmaveerenni kinni. Elisabet vajus nii õnnetult ette, et jalgadesse lõi tohutu valu. EMO s selgus, et mõlemad jalaluud olid murtud ja Elisabeti luid on tabanud kõike haarav luuhõrenemine. Elisabet oli mõnda aega haiglas, mõnda aega hooldushaiglas ja siis hooldekodus. Paranemine võttis hulga aega, alguses oli olukord nutune, Elisabet oli mõlemate kipsis jalgadega üles riputatud nii, et need paraneksid ja sõltus ainult haiglat teenindavast personalist. Liikuv ja ise hakkama saav naine oli äkki mähkmetes ja teda väga häiris, et peab kõik oma väljaheited püksi tegema. Tütar leidis lõpuks emale väikeses linnas hea hooldekodu, kus Elisabet tasapisi paranes ja lõpuks kui pääses kipsist, hakati teda ka siibrile panema, et ei peaks päevade kaupa oma väljaheidetes lamama. Hooldust vajavaid inimesi oli palju ja hooldajaid vähe ja mähkmeid vahetati vaid kolm korda päevas. Uues hooldusasutuses vahetati küll mähkmeid vajadusepõhiselt, aga kui sa oled alles olnud iseseisev ja ise tegutsev aktiivne inimene, oli Elisabetile see mähkmes elamine raskesti talutav. Aga ta ei kaotanud oma optimismi. Kui ta oli just saabunud esimesse hooldusasutusse, oli tal meel mõru ja tulevik tume. Ta muretses, kuidas saab elu edasi minna, kui linn tema hoolduse eest maksta ei aita, sest linna funktsionäärid nägid panga arvelt ta raskelt korjatud kirstu raha olevat. Ent lapselapsed veel koolilapsed ja palgakene tütrel pisike. Kui tervis oli juba parem ja ta sai kipsist vabaks ja istuda juba tooli ja istuda sängi serval ja ise ennast veidi liigutada, läks ka tuju paremaks.
Elisabet ei saanud aru, kuidas see elu ikka nii ebaõiglane võib olla. Inimene, kes pole lapsi soetanud, on elanud ainult endale, teda toetab riik. Aga tema, kes ta on oma puudest ja suurtest raskustest hoolimata, kasvatanud üles tütre, peab tema hooldusvajaduse pärast ta tütre pere langema äärmisesse vaesusesse.
Uus seadus ka ei abista teda, sest oma pisikese palgaga töönaine olles, on ka pension keskmisest madalam ja hooldekodu arve maksmiseks riigi abi jääb napiks.
Elisabet aga kuulas raadiot, luges lehti, suhtles oma toakaaslastega rõõmsalt, oli rõõmus kui ühingu kaaslased helistasid. Tume tulevik hakkas justkui heledaid toone võtma, kui alguses just pärast õnnetust, ei tahtnud ta enam midagi teha, lugeda ega kuulata, siis aja möödudes hakkas olemine kergemaks minema, sest Elisabet oli naine, kes ei anna alla.
