minu elu tähtsad mehed

Kui ma noor ilus tüdruk olin, ei saanud ma miskipärast mehele.
Ma ei leidnud teda üles või tema mind;)
Kui lõpuks sain, oli ikka jama kui palju.
Me mõlemad mängisime kedagi, kes me polnud ja kuidagi ei saanud koos elatud.
Lõpuks leidsin mehe, kes on hästi sarnane mu isaga ja me elame juba 24 aastat koos.
Minu isa ei viska midagi naljalt ära, kui me tema kodu teise kohta kolima hakkasime, oli ta seinakapp maast laeni täis asju: pisikestesse karbikestesse pandud nupukesi, võimalikke ja võimatuid asjakesi.
Minu isa ehitas: autot, keskkütet, raadioid, aiatraktorit, pliite, ahjusid, televiisoreid, mööblit…
Parandas jalanõusid, õmbles autole uued istmekatted ja mulle õlakoti…
Ma ei teagi mida kõike ta tegi ja oskas.
Kui ma nüüd oma kodus kuhugi kõrgemale ronima pean, võtan ma oma isakese ehitatud tumba, millega saab ronida, mille sisse saab asju panna, millel saab istuda…
Neid tumbasid on 4 tükki ja nad käivad laua sisse peitu, mis on ka mu isa tehtud ja mida saab ratastega sõidutada kuhu tahad.
Ma ei taha ära kiita aga kui ma turult tahan osta mõnda asja, ütleb mu mees, et mis ma raiskan raha, ta teeb mulle selle asja ja teebki.
Tahtsin endale 3rattalist ratast, mees ehitas mulle selle, tahtsin võilille juurijat, saingi .
Minu majas on kogu elektrijuhtmestik vahetatud, aknad kititud, soe vesi tuleb kööki ja jookseb välja ja selleks pole kutsutud ühtki töömeest.
Ma ei oskaks elada sellise inimesega, kellel käed selja taga sõlmes.
Kui mul paremad päevad on, teen minagi natuke midagi oma käte vahel, pole aastaid endale riideid poest ostnud.
Andku jumal mu isale ja kaasale tervist ja veel palju aastaid.
Ma ei saa ütelda, et ma neid tööga tapan, nad sureksid ära, kui nad midagi teha ei saaks;)
Kas minu tütred saavad kunagi mehele, sest selliseid mehi nagu nende vanaisa ja isa enam ei jagata;)