Kui ma laps olin, veetsin
hästi palju aega oma tsaariaegse vanaema juures, kes armastas alati laulda
ja lugusid jutustada. Kord kui ta arvas
, et olen piisavalt suur, et suudan juba asjadest aru saada ja kui vaja ka
vaikida, rääkis ta, et oli aeg, kus olid kodutütred ja skaudid ja meie oma lipp ….
See jutt oli kui eriline
muinasjutt, millest ei tohtinud rääkida igaühega-see oli kahe naise omavaheline
salajutt- läksime kahekesi mamma väikesesse kambrisse, vanaema võttis
riidekasti põhjast välja karbikese, oma
vanema tütre kodutütre mütsiga, mis oli peidetud mitme riide ja koti sisse ning rääkis, et meil oli veel selline eriline lipp ka.
Ta ütles selle lipu kohta, et see kujutas meie oma kodumaad-musta
mulla peal, sinitaeva all, puhas ja süütu Eesti
Igakord kui heiskan lippu, meenutan vanamamma sõnu-musta mulla
pea l …
Miks aga vanaema seda mütsi mulle näitama hakkas oli põhjus
selles, et läksin talle külla oma koolivormi mütsiga, vanaema vaatas seda ja
ütles, et ei osata ka midagi uut välja mõelda, et selliseid mütse kandsid juba
omal ajal kodutütred, ainult need mütsid olid tumesinised, triibud olid
kollased ja mütsitipus oli ilus kollane tutt.
Lipu kohta rääkis veel, et kui kellelgi olid pulmad, oli
neil maja külge heisatud lipp ja sakslased olid küsima tulnud, mis lipp see on
ja milleks, et seda lippu heisati ikka
erilistel juhtudel, aga et nüüd ei tohi seda lippu ka enam kellelgi olla.
Vanaema tütre kodutütre mütsil oli võetud ära tutt, et keegi
ei saaks aru, mis müts see on.
Aastaid hiljem kui mamma maja tühjaks jäi ja sugulased
omavolitsesid, olid nad nende meelest mõttetud kaltsud ära põletanud.
Tänasel lipupäeval siis mõtlen sellele, kuidas kunagi
aastate eest kaks naist- üks väike ja teine elu ja sõdu näinud kahekesi riidekasti
kallal salaja asjatasid.
See riidekast on nüüd minu kodus aukohal, seal küll pole enam
selliseid erilisi varandusi, aga
mälestustes on nad ikka alles.
Ilusat Eesti lipu päeva armsad sõbrad!!!
