04.06.2012

Kui ma laps olin, veetsin  hästi palju aega oma tsaariaegse vanaema juures, kes armastas alati laulda ja lugusid jutustada. Kord  kui ta arvas , et olen piisavalt suur, et suudan juba asjadest aru saada ja kui vaja ka vaikida, rääkis ta, et oli aeg, kus olid kodutütred ja  skaudid ja meie oma lipp ….

See  jutt oli kui eriline muinasjutt, millest ei tohtinud rääkida igaühega-see oli kahe naise omavaheline salajutt- läksime kahekesi mamma väikesesse kambrisse, vanaema võttis riidekasti põhjast välja karbikese,  oma vanema  tütre kodutütre mütsiga,  mis oli peidetud mitme  riide ja koti  sisse ning rääkis, et meil oli veel  selline eriline lipp ka.

Ta ütles selle lipu kohta, et see kujutas meie oma kodumaad-musta mulla peal, sinitaeva all, puhas ja süütu Eesti

Igakord kui heiskan lippu, meenutan vanamamma sõnu-musta mulla pea l …

Miks aga vanaema seda mütsi mulle näitama hakkas oli põhjus selles, et läksin talle külla oma koolivormi mütsiga, vanaema vaatas seda ja ütles, et ei osata ka midagi uut välja mõelda, et selliseid mütse kandsid juba omal ajal kodutütred, ainult need mütsid olid tumesinised, triibud olid kollased ja mütsitipus oli ilus kollane tutt.

Lipu kohta rääkis veel, et kui kellelgi olid pulmad, oli neil maja külge heisatud lipp ja sakslased olid küsima tulnud, mis lipp see on ja milleks, et seda lippu  heisati ikka erilistel juhtudel, aga et nüüd ei tohi seda lippu ka enam kellelgi olla.

Vanaema tütre kodutütre mütsil oli võetud ära tutt, et keegi ei saaks aru, mis müts see on.

Aastaid hiljem kui mamma maja tühjaks jäi ja sugulased omavolitsesid, olid nad nende meelest mõttetud kaltsud ära põletanud.

Tänasel lipupäeval siis mõtlen sellele, kuidas kunagi aastate eest kaks naist- üks väike ja teine elu ja sõdu näinud kahekesi riidekasti kallal salaja asjatasid.

See riidekast on nüüd minu kodus aukohal, seal küll pole enam selliseid  erilisi varandusi, aga mälestustes on nad ikka alles.

Ilusat Eesti lipu  päeva armsad sõbrad!!!