Sa ilmusid me linna aastal 87

Tulid motikaga õuele, hüppasid tsiklilt maha, võtsid peast kiivri ja pikad blondid  juuksed voogasid su  seljale.

Mehed ja naised olid intrigeeritud, mehed tahtsid külge ja üle lüüa, naised  püüdsid sind maha teha ja alandada, tundsid sinus tugevat rivaali. Sa olid aga oma valiku teinud,  sa olid valinud  oma elukaaslaseks nohikust ülekaalulise vanapoisist ja  memmepojast kohaliku mehe. Meeste külgelöömise peale sa naeratasid või vaikselt itsitasid ja peitsid end oma suure mehe selja taha. Sa riietusid nii, et  tänaval liikudes ei saanud inimesed sult pilke. Nõukogude naine nii ei  riietunud, kirsipunased kingad , kirsipunane  kleit, kirsipunad mantel , kirsipunane ….

Ise sale blond ja voogav, liikusid ringi kui tantsiks koguaeg.

Sa sünnitasid  sellele  vanapoisile järjest kolm last, riietusid ikka nagu kuninganna ja lapsed olid riides kui printsid ja printsessid. Kurjad keeled püüdsid sind ikka ja jälle maha teha, aga sina  oled ikka kui ebamaine ja isemoodi  haldjalik, tõusvast kehakaalust hoolimata. Su käsitööd ja keraamikagi on erilised, kantud mingist ideest, kuigi ehk veidi rohmakad. Sa liigud tänaseni ringi nagu oleks pärit vanaaegselt maalilt, suvel pitsilises kleidis, valged pitskindad, laia äärega kübar, talvel pikas mustas mantlis või kasukas… Su kodugi on eriline, süüa teed sa maja välistrepil gaasipliidil ja maja on täis pitsidega kaunistatud riiuleid, nagu saksa vanaproua sahvris. Kui sa sõidad mööda linna oma kolmerattalise rattaga, peas laia äärega kübar , seljas pitsiline kleit ja käes pitskindad, on sul näol ilme , nagu ratsutaksid sa parimat tõugu hobusel, mööda kaunist maastikku.

Suitsuräimed

Kui ma ennast mäletama hakkan , mäletan end ikka ja jälle üksi kodus luku taga. Lasteaia  kohta mulle ei jagunud ja ema oli sunnitud mind koju jätma, olin arukas laps, maja põlema ei pannud ja ainuke pahandus oli olnud see, et tegin kella seieritest suppi, harutasin nad sihverplaadilt maha ja segasin neid lusikaga kausis. Kuulasin raadiot ja lugesin palju ning mängisin  kenasti. Paar aastat enne kooli sai ema mulle koha asutuste mängurühmades, aga enne seda olin ma kas kodus  võrevoodis-imikuna, või siis üle kolmesena üksi kodus. Aastasest kuni kolmeseni, olevat mul hoidja tädi olnud , aga seda aega ma  enam ei mäleta.

Eredad mälestused on mul sest ajast, kui veetsin aega oma vanaemaga, kes mind võttis  enda juurde alles kuueselt, et suutsin lehte talle ette lugeda, aias koos temaga  rohida ja olla tubli karjalaps. Täna poes suitsuräimi nähes, tuli meelde mälestuskild sest ajas, kui kasvasin vanaema juures. Käisime ikka  autolavkas süüa ostmas ja see oli eriline elamus. Kogu küla rahvas tuli autopoe ootuses hüdroelektrijaama juurde kokku ja kui saabus suur kaubaauto, tõsteti selle  akna juurde suur puust trepp, millel turnides inimesed siis ostlesid, kitsast autoaknast sisse piiludes pakutavat kaupa. Meil oli kombeks suitsuräimi ostes esimesed kalad  kodutrepil maiustada koos kasside ja koerakesega, ülejäänud sõime juba ristiinimese kombel köögis laua taga, määrides värskele saiale paksult võid kalaraasude alla ja kõrvale süües maapiimast valmistatud piimasuppi.

Tulin täna poest koju suitsuräimedega ja istusin õue õhinaga neid maiustama, koos koera ja kassiga, nii nagu seda tegime mu lapsepõlves. Ristiinimese moodi söömiseks kalu ei jäänudki, sest me olime aplad, kes me seal   õuel maiustasime, toas sõin võisaia peale ja rõõmustasin, et mul selline ere ja mõnus mälestuspilt on.

Aitäh armas vanaema, kaunite mälestuste ja  toredate lapsepõlve lugude eest!