Sa ilmusid me linna aastal 87

Tulid motikaga õuele, hüppasid tsiklilt maha, võtsid peast kiivri ja pikad blondid  juuksed voogasid su  seljale.

Mehed ja naised olid intrigeeritud, mehed tahtsid külge ja üle lüüa, naised  püüdsid sind maha teha ja alandada, tundsid sinus tugevat rivaali. Sa olid aga oma valiku teinud,  sa olid valinud  oma elukaaslaseks nohikust ülekaalulise vanapoisist ja  memmepojast kohaliku mehe. Meeste külgelöömise peale sa naeratasid või vaikselt itsitasid ja peitsid end oma suure mehe selja taha. Sa riietusid nii, et  tänaval liikudes ei saanud inimesed sult pilke. Nõukogude naine nii ei  riietunud, kirsipunased kingad , kirsipunane  kleit, kirsipunad mantel , kirsipunane ….

Ise sale blond ja voogav, liikusid ringi kui tantsiks koguaeg.

Sa sünnitasid  sellele  vanapoisile järjest kolm last, riietusid ikka nagu kuninganna ja lapsed olid riides kui printsid ja printsessid. Kurjad keeled püüdsid sind ikka ja jälle maha teha, aga sina  oled ikka kui ebamaine ja isemoodi  haldjalik, tõusvast kehakaalust hoolimata. Su käsitööd ja keraamikagi on erilised, kantud mingist ideest, kuigi ehk veidi rohmakad. Sa liigud tänaseni ringi nagu oleks pärit vanaaegselt maalilt, suvel pitsilises kleidis, valged pitskindad, laia äärega kübar, talvel pikas mustas mantlis või kasukas… Su kodugi on eriline, süüa teed sa maja välistrepil gaasipliidil ja maja on täis pitsidega kaunistatud riiuleid, nagu saksa vanaproua sahvris. Kui sa sõidad mööda linna oma kolmerattalise rattaga, peas laia äärega kübar , seljas pitsiline kleit ja käes pitskindad, on sul näol ilme , nagu ratsutaksid sa parimat tõugu hobusel, mööda kaunist maastikku.