Matti Milius

Saatsime sind viimsele teekonnale 15. juunil

Hakkasin mõtlema, et  tänu sulle   oman tohutut tutvus- ja sõpruskonda ja pole sellele enne üldse  mõelnudki, et kui poleks kohanud sind, poleks mu eluteele paljusid põnevaid sündmusi ja inimesi  juhtunud.

Emakene ikka hoiatas mind Werneri kohvikus, et vaadaku ma, kui kole vanamees sa oled, et hoidku ma selle homeeriliselt naerva ja isemoodi käituva  hirmsa mehe eest. Olin nooruke tütarlaps, kui sind esimest korda nägin kohvikus tormamas lauast lauda ja valjult midagi seletamas. Mõned aastad hiljem, kui olin juba täisealine ja  olin paar aastat rahvateatris tegutsemas, seisime   Werneri ukse ees teatrikaaslasega, palusin ma ennast sulle tutvustada. Küsisin, et kas ta tunneb sind ja  kas ta saaks meid  tuttavaks teha. Anne oli kohe varmalt nõus ja siis algaski mul tõelisel tormiline seltsielu. Sa viisid mind kokku paljude põnevate kohtade ja inimestega. Tänu sulle sattusin ma ülikooli kunstikabinetti, kust ma enam lahkuda ei tahtnud. Kunstikabinetist leidsid mind üles kunstiõpetajad, kunstnikud. Nii sattusin lastekunstikooli, kunstnike liitu ja  kunstikooli modelliks, sain sõpruskonna, kes mu ellu  lisasid värvi ja vürtsi. Sa viisid kokku mind ka  mu esimese abikaasaga, mida sa hiljem  küll kahetsesid, kui me elu  hästi ei kulgenud.  Tihti sattusime koos üritustele, häppeningidele, üritustele. Kord läksime  seltskonnaga koos Elva haiglasse Priidu Beierit vaatama, läksime enne mu kodust läbi, et võtta kaasa rannariideid, et siis ühtlasi ka järves käia. Olime siis  koos kõik mu korteris Kalevi tänaval,  kõik piilusid eestoas mu  raamaturiiulisse, minu kodus oli üks toa sein maast laeni  täies pikkuses täis raamatuid ja mina  otsisin tagumises toas endale riideid kaasa. Olin  noorena hästi sale, kuid juba siis üsna pika kasvu ja õmblesin endale ka trikood ise, sa haarasid mu käest mu trikoo ja riputasid enda suure kõhu peale ja lihavale rinnale, ise naerdes, et see on täpselt paras sinu rindadele. Kui me siis   kambaga suundusime  raudteejaama poole, sa mu  maja koridoris ju vakka ei saanud olla, laskusid mu maja kolmandalt korruselt alla trepikojas valjult vesteldes ja naerdes,  tekitasid naabrites uudishimu ja hiljem oli mul hulga seletamist vanematega, et miks ma kutsun sinusuguseid hirmsaid inimesi endale külla.

Sinuga ikka juhtus  kord piinlikke kord põnevaid seike. Lembit Kurvits oli  ükskord mu Salme tänava üürikorteris mingi tibiga ja  sina tahtsid tulla  ka siis meile külla, kui siis kaugelt nägid, et Lembit on teise korruse akna peal, hakkasid sa sisse murdma suvalisest uksest, küsimata kuidas mu korterisse sisse pääseb, su  tegutsemine  oli enamasti nii kiire ja ootamatu, et muud ei osanud tihti teha su selja taga, kui häbist silmi maha lüüa või peast kinni haarata. Naabrid olid kurjad, et miks ma tulen mingi suure seltskonnaga nende ukse taha südaöösel kolistama. Ühel kenal suvepäeval istusin ma  Püssirohu välikohvikus ja  sa tulid tormates kohale ja tahtsid, et ma sinuga kuhugi kaasa läheks, kui ma hakkasin vastu ajama,   haarasid  mu käekoti ja tormasid sellega minema. Nii me siis tormasime sinuga üle Toome, sina ees ja mina järel oma varanatukest päästes.

Sa teadsid kõike ja kõiki, kes kellega abielus on, kes mis aastal sündis, lahku läks, kes millise teose tegi, raamatu kirjutas, kes kellega sugulane on.

Ikka ja jälle tuleb silme ette mälupilte koosviibimistest, kuhu sa kohale tormasid,  naerdes oma pöörast  naeru, suitsetades piipu ning kaasas kandes kohvrit  kirjutusmasinaga.  Me Tähtvere korteris trükkisid sa järjekordselt ümber mingit raamatut  me kodusel masinal ja ühel hetkel kargasid sa püsti ja  meeletu röögatusega virutasid mu  tillukese lumivalge  kassipoja  vastu maad, Kui küsisin, et mis  sul hakkas, vastasid sa röökides ja põristades r-i, et see kass kargas sulle turja. Kassike siis miskipärast arvas, et seda kätega vehkivat suurt olevust tuleb turjast rünnata.

Kui ma  taaralinnast aastaid eemal olin, läksid me teed erinevaid radu, sõbrad ja tuttavad ikka olid meil ühised. Mu parimast sõbrast sai  ühel hetkel su kihlatu, nii sain kuulda ikka jälle su  meeletutest tormamistest ja  seiklustest.

Ühel päeval sai su tormamine otsa.

 Aitäh , et olid...

 Pildid:  Kristjan Teedema foto matustest, Aapo Pukk `i maal Mattist