Mulle sattus näppu kunagi raamat, Eleanor Farjeon`i , „Väike
raamatutuba“
Lugesin sellest tihti jutte ette, kui lasteaias õpetajaks
olin. Mulle meeldis lisaks lugudele väga autori
kirjeldus, kuidas ta lapspõlves sukeldus oma kodus väikesesse
raamatutuppa ja seal siis luges ja luges. Minu lapsepõlvekodus olid raamatud
elutoa seinas korralikult riiulites süsteemi järgi, need raamatud, mida ema
just oli poest ostnud ja polnud jõudnud
läbi lugeda , olid tal kuhjas öökapil, kui ta sai need läbi, asetas ta raamatud
klassifitseerides lugemisvara autorite, maade ja žanrite järgi. Kui mu emakene ammu Jumala juures oli ja isa nende ühisest
kodust lahkuma pidi, siis sai neid raamatuid kolitud mulle koju hulgaviisi,
kolimise käigus kadus hinnalisemaid
väljaandeid ka müstilisel kombel
mitmeid kaste ära. Minu koju Mikitamäele jõudis
ka aga üsna suur hulk. Kui ma aga
kolisin Räpinasse, siis oli mu Mikitamäe korteri uue omanikuga suuline kokkulepe, et
ta lubab mind raamatutele järele minna,
kui ma transpordi saan. Ühel päeval meil siis oligi transpordi võimalus ja minu
palvele, lubada mind korterisse
raamatute ja nende kappide järele , vastas uus korteri omanik , et meil
ei olnud mingit kokkulepet, et ta on mu raamatud ahju visanud ja kapid
takkapihta. Mul oli minu ja mu ema
raamatutega eriline suhe, olin lapsena
palju haige ja ainsaks sõbraks ja kaaslaseks olidki raamatud olnud. Mu emakene töötas med. õena ja oma pisikesest
palgast ostis kaks korda kuus kindlasti raamatu või kaks. Nii ta tassis neid
kokku aastakümneid, luges ja sättis riiulitesse, luges jälle ja pani kenasti
tolmu neilt võttes tagasi. Iga laps ja tuttav võis tulla ka öösel talt
laenutama, saades kaasa asjatundlikku nõu. Riho
Lahi oli teinud mu emale exlibrised ja ema oli need kleepinud raamatutesse. See ei olnud
pelgalt hunnik paberiprahti vaid minu lapsepõlv, mu ema noorus ja keskiga…
Kuulsin, et seal
Mikitamäe korteris pidid need raamatud ja kapid ikka alles olema, aga
raamatud olevat hunnikutena loobitud sahvrisse. Kui mu tuttav
käis küsimas, et kas korteris
elavad üürilised võiksid lubada tuua
sealt ära mu raamatud , kui nad neid ei tarvita, siis oli üüriline käratanud, et kõik mis korteris on,
on nende oma ja nad teevad asjadega , mis korteris on, mida tahavad.
See on valus lugu mu raamatutega. Mu majas , kus ma praegu
elan, ei ole eriti seinu, kuhu mahuks riiuleid, riiulitel lae all on kodumasinad
ja muu pudi-padi. Aga on mulgi üks salajane raamatutuba. Mu armsa sõbra poeg
vedas mulle kohvrite kaupa oma ema raamatuid,
mida ta enam ei vaja ja ma asetasin nad riiulisse ja riiuli alla ja riiuli peale
pakkidesse ja kohvriga riiuli vastu
seina äärde verandale. Kui ma väga tahan
vaikuses ja rahus lugeda, peidan ma end verandale. Talvel on sisemised
uksed kinni kleebitud, et sealt külma majja ei imbuks ja siis ma lähen välimisest uksest
sisse , riietan end karvastesse sussides ja kasukasse, istun
verandat asustanud pisikesse tugitooli ja loen.
Keegi ei eriti tea
mind sealt otsida, kui just jäljed lumel ei reeda.
Suvel on muidugi see veranda avatud ja uksest käime sisse -välja ning
külalisi on läbi esiukse hea tuppa paluda, sest köögiuksest ei kutsuta sisse kalleid külalisi viisakates majades.
Nõuka aeg aga pööras enamused kombed pea peale, majad ja
teed ning tänavad nii, et
esiuks on muutunud tagumiseks ja
kõik võõrad marsivad miskipärast läbi köögi, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Kuna
on suvi, siis saab vabalt käia läbi veranda majja sisse ja majast välja ja kui täna hommikul eesukse juures riiulis raamatuid sirvisin,
tuli meelde raamat „Väike raamatutuba“
ja mõtlesin , et nüüd on mulgi väike
raamatutuba, kus on lugemisvara suurtes
pakkides ja läbisegi ja kuhu saab vihmasel päeval enda peita lugema. Leidsin sealt pakkidest noodi, mis oli kingitud mulle
aastal 88 ja nii soe tunne haaras mind, sest selle oli kinkinud mu ema armas sõbrakene tädi
Mai, kes on ka ühtlasi mu vanema tütre
ristiema. Võtsin selle noodi verandalt
tuppa, et kui mahti saan, kleebin ta kaanele midagi toeks, see lauluvara on nii ära loetud
ja lauldud 20 aastaga , mil ma lasteaias "tädi muusika" olin.
Ükskord käis mul külas üks luuletaja, kes märkas kohe mu raamatuid ja ütles , et loeb nüüd neid raamatuid, mis minulgi siin
riiulis on ja mille lugemiseks kunagi aega pole olnud.
Mõtlesin, et kurvad lood nende mu ema ja mu oma raamatutega
ja samas ka eriliselt põnevad.
Tassisin õuest vihma käest telki varju alla oma „lugemistoa“
pisikese tugitooli, et ta vihma käes otsa ei saaks, suvel on ta mu imepisikesel
verandal jalus, kui uksest käiakse, et talvel oleks ikka kusagil istuda, kui „lugemistuppa“
tahan oma igavesti truude „sõpradega“ suhtlema minna. Mõnikord vihmase ilmaga igatsen sinna raamatutuppa karvaste susside, kasuka ja
raamatute seltsi, aga kahjuks pean suveti arvuti taga päevad läbi kolleegide puhkust
asendama ja lugema kirjatükke, mis
enamasti ei innusta ega rõõmusta, aga
teadmine, et mul on raamatud ja "raamatutuba" on südant soojendav .
Lugege raamatuid, see on mõnus :)
