"Väike raamatutuba“

Mulle sattus näppu kunagi raamat, Eleanor Farjeon`i , „Väike raamatutuba“

Lugesin sellest tihti jutte ette, kui lasteaias õpetajaks olin. Mulle meeldis lisaks lugudele väga autori  kirjeldus, kuidas ta lapspõlves sukeldus oma kodus väikesesse raamatutuppa ja seal siis luges ja luges. Minu lapsepõlvekodus olid raamatud elutoa seinas korralikult riiulites süsteemi järgi, need raamatud, mida ema just oli poest ostnud  ja polnud jõudnud läbi lugeda , olid tal kuhjas öökapil, kui ta sai need läbi, asetas ta raamatud klassifitseerides  lugemisvara  autorite, maade ja  žanrite järgi. Kui mu emakene  ammu Jumala juures oli ja isa nende ühisest kodust lahkuma pidi, siis sai neid raamatuid kolitud mulle koju hulgaviisi, kolimise käigus kadus hinnalisemaid  väljaandeid ka   müstilisel kombel mitmeid kaste ära. Minu koju Mikitamäele jõudis  ka aga üsna suur hulk. Kui ma aga  kolisin Räpinasse, siis oli mu Mikitamäe korteri uue omanikuga suuline kokkulepe, et ta lubab mind  raamatutele järele minna, kui ma transpordi saan. Ühel päeval meil siis oligi transpordi võimalus ja minu palvele, lubada mind korterisse  raamatute ja nende kappide järele , vastas uus korteri omanik , et meil ei olnud mingit kokkulepet, et ta on mu raamatud ahju visanud ja kapid takkapihta.  Mul oli minu ja mu ema raamatutega eriline suhe,  olin lapsena palju haige ja ainsaks sõbraks ja kaaslaseks olidki raamatud olnud.  Mu emakene töötas med. õena ja oma pisikesest palgast ostis kaks korda kuus kindlasti raamatu või kaks. Nii ta tassis neid kokku aastakümneid, luges ja sättis riiulitesse, luges jälle ja pani kenasti tolmu neilt võttes tagasi. Iga laps ja tuttav võis tulla ka öösel talt laenutama, saades kaasa asjatundlikku nõu. Riho  Lahi oli teinud mu emale exlibrised ja ema  oli need kleepinud raamatutesse. See ei olnud pelgalt hunnik paberiprahti vaid minu lapsepõlv, mu ema noorus ja keskiga…

Kuulsin, et seal  Mikitamäe korteris pidid need raamatud ja kapid ikka alles olema, aga raamatud olevat hunnikutena loobitud sahvrisse. Kui mu  tuttav  käis küsimas, et kas  korteris elavad üürilised võiksid  lubada tuua sealt ära mu raamatud , kui nad neid ei tarvita, siis oli  üüriline käratanud, et kõik mis korteris on, on nende oma ja nad teevad asjadega , mis korteris on, mida tahavad.

See on valus lugu mu raamatutega. Mu majas , kus ma praegu elan,  ei ole eriti seinu, kuhu  mahuks riiuleid, riiulitel lae all on kodumasinad ja muu pudi-padi. Aga on mulgi üks salajane raamatutuba. Mu armsa sõbra poeg vedas mulle kohvrite kaupa  oma ema raamatuid, mida ta enam ei vaja ja ma asetasin nad riiulisse ja riiuli alla ja riiuli peale pakkidesse ja kohvriga riiuli  vastu seina äärde verandale. Kui ma väga tahan  vaikuses ja rahus lugeda, peidan ma end verandale. Talvel on sisemised uksed kinni kleebitud, et sealt külma majja ei  imbuks ja siis ma lähen välimisest uksest sisse ,  riietan end  karvastesse sussides ja kasukasse, istun verandat asustanud pisikesse tugitooli ja loen.

Keegi ei  eriti tea mind sealt otsida, kui just jäljed lumel ei reeda.

Suvel on muidugi see veranda  avatud ja uksest käime sisse -välja ning külalisi on läbi esiukse hea tuppa paluda, sest köögiuksest ei kutsuta  sisse kalleid külalisi viisakates majades.

Nõuka aeg aga pööras enamused kombed pea peale, majad ja teed  ning tänavad  nii, et  esiuks  on muutunud tagumiseks ja kõik võõrad marsivad miskipärast läbi köögi, mis mulle kohe üldse ei meeldi. Kuna on suvi, siis saab vabalt käia läbi veranda majja sisse ja  majast välja ja kui täna hommikul   eesukse juures riiulis raamatuid sirvisin, tuli meelde  raamat „Väike raamatutuba“ ja mõtlesin , et  nüüd on mulgi väike raamatutuba, kus on  lugemisvara suurtes pakkides ja läbisegi ja kuhu saab vihmasel päeval enda peita lugema. Leidsin sealt pakkidest  noodi, mis oli kingitud mulle aastal 88 ja nii soe tunne  haaras mind, sest selle oli kinkinud mu ema armas sõbrakene tädi  Mai, kes on  ka ühtlasi mu  vanema tütre ristiema.  Võtsin selle noodi verandalt tuppa, et kui mahti saan, kleebin ta kaanele midagi toeks, see lauluvara on nii ära loetud ja lauldud 20 aastaga , mil ma lasteaias  "tädi muusika" olin.

Ükskord käis mul külas üks luuletaja, kes  märkas kohe mu raamatuid ja ütles , et  loeb nüüd neid raamatuid, mis minulgi siin riiulis on ja mille lugemiseks kunagi aega pole olnud.

Mõtlesin, et kurvad lood nende mu ema ja mu oma raamatutega ja samas ka  eriliselt põnevad.

Tassisin õuest vihma käest telki varju alla oma „lugemistoa“ pisikese tugitooli,  et ta  vihma käes otsa ei saaks, suvel on ta  mu imepisikesel verandal jalus, kui uksest käiakse, et talvel oleks ikka kusagil istuda,  kui  „lugemistuppa“ tahan  oma  igavesti truude „sõpradega“ suhtlema minna. Mõnikord  vihmase ilmaga igatsen sinna raamatutuppa karvaste susside, kasuka ja raamatute seltsi, aga kahjuks pean suveti arvuti taga päevad läbi kolleegide puhkust asendama ja  lugema kirjatükke, mis enamasti ei  innusta ega rõõmusta, aga teadmine, et mul on raamatud ja "raamatutuba"  on  südant soojendav .

Lugege raamatuid, see on mõnus  :)