Karin õppis kunagi
muusikakoolis klaverit, nüüd ei ole ta aastaid mänginud ja pianiino
seisab mingite asjade all peidus.
Karin on töötanud elu jooksul erinevatel töökohtadel
õpetajast ja klaverisaatjast kuni koristajani välja. Kui ta sõbranna lapsi enda
juurde ühel suvel majutas, siis need
kuulsid öösel, kuidas Karin imeilusti klaverit mängis öösiti, päeval ta mängida
ei julenud, sest äkki keegi kuuleb, kui „halvasti“
ta mängib.
Karin loeb palju, vaatab
igasugu saateid telest ja ta maailma pilt on mõnes mõttes üsna avar, aga mõnes mõttes on tal eelarvamused ja kinnistunud
arusaamad. Kui teda ennast väga solvab , kui keegi ta kohta kas või poole
sõnaga halvustavat ütleb, on ta teistele varmas silte riputama.
Karin elab üksi ja
püüab kogu hingest saada toime oma majaga, mis on tegelikult ta poja oma, aga
poeg ei ela selles majas, töötab kaugel teises
linnas ja kui vahel harva koju tuleb, siis pahandab emaga , et see on ta kodu
ära lõhkunud. Karin aga on hoopis tohutult
ehitanud, ostnud endale segumasina,
valab seinad betooni, mis on pehkinud, vahetab majal aknaid ja kujundab aeda. On
ostnud kokku hulga põnevaid taimi ja
puid oma väikesest pensionist, kaevanud ümber vundamendi ja kogu aia, tassib igalt
poolt ülejäänud ehitusmaterjali ja teeb
sellest oma elumajale seinu põrandaid..
Karin ehitab ja
toimetab oma elamises ja aias praktiliselt üksi, mõnikord käib tal abilisi, kellega ta on püsti hädas, sest
tal ei ole neile midagi maksta ja tänapäeval aitäh eest keegi väga ei abista
teisi.
Karinil on üks saladus, ta on juba aastaid liikunud ringi vaid jalgrattaga, isegi paksu lume ja käreda
külmaga. Ta kardab sõita autode või bussidega, ta pole aastaid käinud
teisel pool linna, sest ta ei suuda minna üle kesklinna, teda haarab sel juhul ületatamatu
paanika hoog. Kui ta oma aias ja
majas toimetab, ei tea keegi, kui raske ta elu tegelikult on.
Mõnikord mõni
eksib ta aeda ja majja ja kukub õiendama, et kui kole tal kõik on ja kui palju
tal tegemata, on , aga seda ei näe keegi kui palju ta juba teinud on.
Karini ainus truu kaaslane on ta televiisor, kui Karin enam ei jaksa
ehitada, lamab ta televiisori ees, see
siis jutustab talle lugusid, annab infot maailmast, on talle kaaslaseks, sest naine ise enam
kaugele ei lähe ja kui ta ongi kodust välja läinud , haarab teda üsna pea tappev ärevus ja ta peab ruttu koju tagasi
väntama.
Kui sa möödud ta majast ja näed teda seal aias või õues askeldamas, ütle talle üks hea
sõna, ta on selle kuhjaga ära teeninud.
Ma näen ennast sellise vanainimesena,varsti...Nii kurb.
ReplyDelete