Karin

Karinil on aastaid juba ligi 70

Karin õppis kunagi  muusikakoolis klaverit, nüüd ei ole ta aastaid mänginud ja pianiino seisab mingite asjade all peidus.

Karin on töötanud elu jooksul erinevatel töökohtadel õpetajast ja klaverisaatjast kuni koristajani välja. Kui ta sõbranna lapsi enda juurde  ühel suvel majutas, siis need kuulsid öösel, kuidas Karin imeilusti klaverit mängis öösiti, päeval ta mängida  ei julenud, sest äkki keegi kuuleb, kui „halvasti“ ta mängib.

Karin loeb palju, vaatab   igasugu saateid telest ja ta maailma pilt on mõnes mõttes üsna  avar, aga mõnes mõttes on tal eelarvamused ja kinnistunud arusaamad. Kui teda ennast väga solvab , kui keegi ta kohta kas või poole sõnaga halvustavat ütleb, on ta teistele varmas silte riputama.

 Karin elab üksi ja püüab kogu hingest saada toime oma majaga, mis on tegelikult ta poja oma, aga poeg ei  ela selles majas, töötab kaugel teises linnas ja kui vahel harva koju tuleb, siis pahandab emaga , et see on ta kodu ära lõhkunud. Karin aga on  hoopis tohutult ehitanud,  ostnud endale segumasina, valab seinad betooni, mis on pehkinud, vahetab majal aknaid ja kujundab aeda. On ostnud kokku hulga põnevaid taimi  ja puid oma väikesest pensionist, kaevanud ümber vundamendi ja kogu aia, tassib igalt poolt ülejäänud  ehitusmaterjali ja teeb sellest oma elumajale seinu  põrandaid..

Karin ehitab  ja toimetab oma elamises ja aias praktiliselt üksi, mõnikord käib  tal abilisi, kellega ta on püsti hädas, sest tal ei ole neile midagi maksta ja tänapäeval aitäh eest keegi väga ei abista teisi.

Karinil on üks saladus, ta  on juba aastaid liikunud ringi vaid  jalgrattaga, isegi paksu lume ja käreda külmaga. Ta  kardab sõita  autode või bussidega, ta pole aastaid käinud teisel pool linna, sest ta ei suuda minna üle kesklinna, teda haarab sel juhul  ületatamatu  paanika hoog.  Kui ta oma aias ja majas toimetab, ei tea keegi, kui raske ta elu tegelikult on. 

Mõnikord mõni eksib ta aeda ja majja ja kukub õiendama, et kui kole tal kõik on ja kui palju tal tegemata, on , aga seda ei näe keegi kui palju ta juba teinud on. 

Karini ainus   truu kaaslane  on ta televiisor, kui Karin enam ei jaksa ehitada,  lamab ta televiisori ees, see siis jutustab talle lugusid, annab infot maailmast,  on talle kaaslaseks, sest naine ise enam kaugele ei lähe ja kui ta ongi kodust välja läinud , haarab teda üsna pea  tappev ärevus ja ta peab ruttu koju tagasi väntama. 

Kui sa möödud ta majast ja näed teda seal aias  või õues askeldamas, ütle talle üks hea sõna, ta on selle kuhjaga ära teeninud.