Malle

Aastaid tagasi, kui olin noor tütarlaps, läksin ühel õhtul külla oma teatrikaaslasele. Tal olid kodus pisikesed pojad, kes ootasid tegusalt oma ema, pott pliidil veega keemas, kartulid porgandid väikeste käte koorimise all. Küsimusele, et mida nad teevad, vastasid nad, et ema palus juurikad ära koorida ja keema panna, et kui ta töölt saabub, saab sellest supp. Kui kartulid-porgandid pehmeks hakkasid saama saabuski ema, loopis potti veel pelmeenid, puljongipulbri ning maitsetaimi ja oligi supp valmis. Mina vahtisin silmad pärani, et kas nii ka saab süüa teha, aga see supp oli imehea. Minu ema oli superkokk, kes suppi tegi ikka oma keedetud puljongist ja mingeid pulbritoite ei kasutanud.
See supikeetmine jäi aastate taha, mina kolisin teise maakonda ja oli aegu, kus pelmeenide ostmisest ei saanud unistadagi.
Kui kriisihetkedel haarasin telefoni toru, et tuge saada oma probleemides, tutvusin ühe imelise inimesega, saime täitsa lähedasteks sõpradeks.
Ükskord kui siis näost näkku kohtusime, tuli välja et me vanad sõbrad olemegi. Kohtume harva, aga soojad tunded kohtumisest on ikka hinges.
Ajad on muutunud, on päevi, kus on minulgi võimalik pelmeene osta ja siis tuleb tagant taskust välja vana unustatud tarkus ja meelde Malle oma pisikeste poegadega.
Elu on meid Mallega erinevatesse linnadesse viinud, tema pisikestest poegadest on saanud suured mehed ja pereisad, aga alati kui see seik meelde tuleb, soojendab mu südant. Iga kord, kui mu mõistus on otsas, et mida süüa teha, teen ma Malle pelmeenisuppi.
Aitäh armas sõber, et olemas oled!!!