Olaf

Sa vastasid telefonis alati väga lakooniliselt , panid tihti ruttu toru hargile
Kui Sinuga lõpuks kohtusime, olid tagasihoidlik ja uje.
Istusime naistega pubis ja miskipärast ei tahtnud ma koju magama minna, kui teised olid lahkunud.
Kui Sa astusid uksest sisse, tundsin vastupandamatut soovi Sinuga suhelda, et see on Minu inimene.
Jälgisin, mis Sa teed
Istusid lauda, sõid ära oma pudru ja kukkusid tukkuma.
Seisin Su laua ette ja vehkisin oma auto võtmega ja ütlesin, et võin Su koju viia, kui Sa soovid
Sa vaatasid mind alt üles ja ülalt alla, naeratasid oma võrratut naeratust ja ütlesid, et koju Sa veel ei soovi, aga kui ma tahan, siis võin Su lauda istuda. Nii me siis istusime … hommikuni.
Kui Sind oma maanteemuhuga koju viisin, istusid Sa autosse laia naeratusega, öeldes, et sellisesse autoss polnud Sa lootnudki enam kunagi istuda ja sõita ka veel;). Kui küsisin, mis on Su õe nimi, siis oli selge, me olime tuttavad juba aastaid, telefonis.
Olin oma eluga hetkes, kust ei osanud edasi minna, Sa innustasid , toetasid kuulasid.
Alati kui linna sõitsin, helistasin Sulle, et uurida mis plaanid Sul on. Sa ei vastanud kohe vaid helistasid hiljem tagasi, tulid alati välja mingi ootamatu plaaniga. Mu enda disainitud ja valmistatud riided tekitasid Sinus huvi ja vaimustust, mu valmistatud toidud maitsesid sulle, kuigi mõnikord ütlesid, et võiks olla rohkem liha ja vähem juurikaid, aga taktitundeline nagu Sa olid, sõid Sa viisakusest alati kõik ära.
Sa kunagi ei ostnud kaupa poes kaardiga, tahtmata teisi järjekorras kinni pidada. Kui Su töökaaslane märkas meid koos kohvikus, muretsesid, mis ta võib mõelda või rääkida.
Sa oleksid me sõprust justkui tahtnud hoida vaid endale, et keegi ei saaks oma rikutud mõtetega seda risustada.
Mõnikord Sa helistasid ja ütlesid, et otsigu ma välja trikoo, lähme ujuma, või et pangu ma end valmis, lähme Riiga loomaaeda jõehobusid vaatama. Nii olidki Sa varsti oma erilise rohelise autoga mu õuel.
Kui Sul oli ühel talvel puhkus, viibisime Su isa suvilas, kus valitses puhtus ja kord.
Sa kõndisid alati hulga aega ümber maja enne lahkumist, et kõik oleks korras ja keegi ei märkaks,et keegi oli seal ka peale Sinu, et ei hakataks mõtlema seda, mida pole ja seda, mis meil oli, ei saaks ära rikkuda.
Üle 10 aasta olid Sa mu kindel kalju ja kaaslane, alati olemas telefonikõne kaugusel
Viimasel ajal ei tahtnud Sa isegi koos sööma minna, mida Sa muidu väga armastasid, head rasvast liha kusagil süüa, viisid mind teatrisse või kontserdile ja tulid mulle autoga järele, ütlesid et oled väsinud, tahad magada. Viimane kord kui ujumas käisime, viisid Sa mind koju ja olid väga väsinud olemisega. Viimane telefonikõne oli kurb, Sa ütlesid , et oled väga haige ja välja tulla ei jõua ega taha.
Järgmine nädal tuli telefoni kõne, mis teatas, et Su süda oli lõplikult lakanud töötamast
Sel hetkel suri minust üks osa
14.märtsil oleksid Sa saanud 51 aastaseks
Mul ei olnud enam sel päeval kellelegi helistada ja laulda, keegi enam ei võta telefoni ja ei muhele mu tervituslaulu peale …
Mul jääb vaid üle süüdata küünal, süüa midagi head Su mälesuseks, näiteks pilaffi , mida Sa armastasid
Aitäh, et olid, minu hea, helge, armas sõber!!!