04.06.2012

Kui ma laps olin, veetsin  hästi palju aega oma tsaariaegse vanaema juures, kes armastas alati laulda ja lugusid jutustada. Kord  kui ta arvas , et olen piisavalt suur, et suudan juba asjadest aru saada ja kui vaja ka vaikida, rääkis ta, et oli aeg, kus olid kodutütred ja  skaudid ja meie oma lipp ….

See  jutt oli kui eriline muinasjutt, millest ei tohtinud rääkida igaühega-see oli kahe naise omavaheline salajutt- läksime kahekesi mamma väikesesse kambrisse, vanaema võttis riidekasti põhjast välja karbikese,  oma vanema  tütre kodutütre mütsiga,  mis oli peidetud mitme  riide ja koti  sisse ning rääkis, et meil oli veel  selline eriline lipp ka.

Ta ütles selle lipu kohta, et see kujutas meie oma kodumaad-musta mulla peal, sinitaeva all, puhas ja süütu Eesti

Igakord kui heiskan lippu, meenutan vanamamma sõnu-musta mulla pea l …

Miks aga vanaema seda mütsi mulle näitama hakkas oli põhjus selles, et läksin talle külla oma koolivormi mütsiga, vanaema vaatas seda ja ütles, et ei osata ka midagi uut välja mõelda, et selliseid mütse kandsid juba omal ajal kodutütred, ainult need mütsid olid tumesinised, triibud olid kollased ja mütsitipus oli ilus kollane tutt.

Lipu kohta rääkis veel, et kui kellelgi olid pulmad, oli neil maja külge heisatud lipp ja sakslased olid küsima tulnud, mis lipp see on ja milleks, et seda lippu  heisati ikka erilistel juhtudel, aga et nüüd ei tohi seda lippu ka enam kellelgi olla.

Vanaema tütre kodutütre mütsil oli võetud ära tutt, et keegi ei saaks aru, mis müts see on.

Aastaid hiljem kui mamma maja tühjaks jäi ja sugulased omavolitsesid, olid nad nende meelest mõttetud kaltsud ära põletanud.

Tänasel lipupäeval siis mõtlen sellele, kuidas kunagi aastate eest kaks naist- üks väike ja teine elu ja sõdu näinud kahekesi riidekasti kallal salaja asjatasid.

See riidekast on nüüd minu kodus aukohal, seal küll pole enam selliseid  erilisi varandusi, aga mälestustes on nad ikka alles.

Ilusat Eesti lipu  päeva armsad sõbrad!!!

K

Sa tulid ja istusid mu kõrvale pargi pingile silmades taevasina, õlgadeni blondid lokkis juuksed, seljas sinine samet ülikond.
Sinust õhkus erilisust ja sära.
Sulle meeldis olla jumalus, kellele tuli alt üles vaadata, Sulle meeldis esineda, hiilata seltskonnas..
Sulle meeldis riietuda kallilt ja hiilata veidi pikantsete, aga intelligentsete naljadega.
Rääkisid oma nalju tõsise näoga nii, et kunagi ei saanud aru, kuna räägid tõtt ja millal viskad villast.
Õppisin Su miimikast lugema, et kui habemes tekkis naerulohk, oli tegemist järjekordse naljaga.
Sa võisid olla ülevoolavalt sõbralik, lõbus ja helde ja samas kuri, pahatahtlik ja vägivaldne.
Sinuga elamine oli, kui "ameerika mägedes", ühel hetkel olin seitsmendas taevas ja teisel juba põrgus, kust põgeneda polnud kuhugi.
Lahkusin Su juurest 7 korda ja 7 korda lasin end tagasi paluda, Sa tulid mulle igale poole järele, andsid lubadusi, põlvitasid, poetasid pisara …
Ühel hetkel ma enam ei suutnud seda meeletut elu taluda, et ma iial ei teadnud, mis seiklus Sul varuks on, tahtsin rahulikku pereelu ilma skandaalide ja alalise mölluta.
Võtsin oma tütreraasu ja lahkusin Su juurest.
Sa käisid ka paar korda setus mind hirmutamas ja ähvardamas, aga kui aru said, et meie ühist elu enam pole, olid vahel last külastades päris viisakas.
Viimasel ajal Sa üldse külastasid harva oma tütart ja lõpuks jäid külastused päris ära.
Kui Sulle viimane kord helistasin, olid väga kurb ja õnnetu, ei tundnud Su häältki ära, paari kuu pärast otsustasid Sa elust lahkuda.
Olen tänulik kõige eest,  mis Sinuga koos elades õppisin, nende tuttavata ja sõprade eest, kelle endaga kaasa tõid.
Paljud sinu naljad saadavad siianigi mind mu argipäevas, mõni võib mind jälgides mõelda, mida ma küll muigan, kui meie isa palvet loen.
Sul ikka meeldis lugeda, et meie igapäevast leiba- vorsti-võid- ja –juustu anna meile ….
Aitäh, et olid, olgu muld Sulle kerge.

Maarika

Sa tulid minu klassi teises klassis
Olin tol ajal üsna nääpsuke ning haavatav ja jäin kiusupunnidele alla. Sina seevastu olid tubli ja tugev ja olid see, kes alati minu ihu eest välja astusid, seistes oma kehaga ette rumalale rusikale ja väänates poisse maha, kel kurjad plaanid mu vastu. Oli ka hetki, kus poisid õhinas hõikasid koolis, et vaadake kilu läks paksuga kaklema, niiet blondid ja pruunid lokid lendasid;;) See, et Sa mind kaitsesid, tundus Sulle, et andis õiguse minu üle mõnikord ka võimu näidata, aga oma isemeelsuses hakkasin Sulle vastu, siis läksidki vahel käed käiku. Vihapidajad tüdrukud me polnud, mõlematel oli probleemi tõrjutusega ja kuidas sa sellega ikka vimma pead, kes su poole kõige rohkem hoiab.
Sõbrustasime ka siis, kui olime erinevatesse koolidesse läinud, mängisime Tähe 15 hoovides, ronisime puude otsas, mängisime jalkat, jalutasime kibuvitsa põõsaste vahel, käisime üksteisel külas, tegime koos süüa, tähistasime tähtpäevi. Koos käisime tihti viineribaaris, kus kunagi viinerit ei olnud ja kopikate eest imehead kapsast sai. Igakord kui keegi haput kapsast keedab, toob lõhn meelde selle Riiamäe nurgapealse viineribaari. Koos käisime ka tihti saunas. Mul on meeles, kui Pargi saunas, vastaskappidest asju võttes ja end kuivatades, viskasid Sa rätiku üle selja, et end seljatagant kuivatada ja haarasid ka kaasa mu kõhetu keha;)
Meie sõpruskonnas oli üks õmbleja õpilane, kes meile lahedaid riideid disainis, koos tegime kambasärgi, t-särgi peale pilte maalides. Mis t-särgi, pesu oli see millest t-särke disainisime;) Käisite tihti kambaga mu kodus muusikat kuulamas ja kurameerimas, ronisite kambakesi mu kiiktooli ja murdsite uue tooli jalad ära, üks poistest me kambas oli puusepp, kes siis uued jalased tegi.
Kui ma setusse kolisin, katkesid me suhted.
Igakord kui Tähe tänavat pidi kõnnin, tulevad meelde vahvad seigad noorusest ja lapsepõlvest
Nüüd, kui oleme eakad daamid, on nii tore vahel kohtuda vana lapsepõlve sõbraga, kellega on nii palju läbi tehtud ja elatud.
Meenutan Sind ikka kui suurt ja sooja sõpra, kes kaitses kunagi mind väikest ja kõhetut;)
Sinuga oli tore üle elada teismelise vaevad ja saada selleks, kes nüüd olen.
Olles tänases päevas juba vanaemad ja ühes kaalus, ei pea me ei kaklema ega kedagi kaitsma;)
Aitäh armas sõber, et oled!!!

Viive

Sõitsime puuetega naistega Jõgevale, Betti Alveri muuseumi. Bussiuks läks lahti ja uksel seisis sümpaatne, pikk ,kena vanaproua. Sa vaatasid mulle otsa, viskasid mu kõrvale padja ja ütlesid , et mingu ma natuke edasi, et Sa istud mu kõrvale ja siis me saame sõbraks ka
Ja saimegi
Meil oli terve reisi jooksul nii huvitav, et ei pannud tähelegi, kui kiiresti kohale jõudsime. Vahetasime telefoni numbreid ja suhtlesime rõõmsalt paar aastat nii telefonis, kui külastades üksteist.
Sa olid soe ja südamlik inimene, Su rõõmus ja lahke olek soojendas mu südant
Kui tahtsin Sulle ühel suvel sünnipäevaks õnne soovida, telefon ei vastanud, ei vastanud ka järgmistel kordadel, kui püüdsin Sinuga ühendust saada, jõulu ajal vastas Su poeg ja ütles, et Sind enam pole, olid lahkunud juba septembris.
Panin heitunult toru hargile.
Helistasin tagasi, suhtlesime edasi ja me suhtlus viis selleni , et sain endale ja oma lastele uue toreda sõbra.
Kui külma ilmaga end riietan karvasesse kitsekasukasse ja punasesse pikka salli, rõõmustan, et mul oli Sinusugune vahva sõber.
Asjad, mis Sind meenutavad, soojendavad ja toetavad mind nagu oleksid ikka veel minuga
Aitäh armas sõber!!!

M...

Kohtusin sinuga silmast silma esimest korda, kui tulid Räpina pastoraati pastoriperele külla.
Saime headeks sõpradeks ja suhtlesime aastaid.
Kui sul olid probleemid ja rasked hetked, olin sulle ikka toeks.
Kui sa otsustasid mehele minna, hoiatasin sind, et see mees, kelle valinud olid, on alkohoolik, sa sõbrakene ei uskunud mind ja nii sain endale eluaegse vaenlase su mehe näol.
Kes see ikka kannatab inimest, kes sind esmapilgul läbi näeb ja sellest  ka tuututama kukub.
Sa elasid majas, kuhu sa ei võinud sõpru tuua, hiilisin aiaaugust  aia tagumisse nurka sind külastama, saime linnas salaja kokku.
Käisime teineteise sünnipäevadel , tähistasime laste sünnipäevi koos …
Kui said eluga järjele, oma võimatust mehest lahutatud, sa mind ühel hetkel enam ei tundnud.
Tänaval vastu tulles läksid üle tee,  kui  ma ikka su kätte sain kogemata ja küsisin, miks sa nii teed, ütlesid et sind on minu eest hoiatatud..
Ühtäkki ei olnud sa enam mu lapse ristiema, mida sa 20 aastat olid, süüdistasid mind, et surusin oma sõprust peale, et sa oma mured mulle välja räägiksid ja siis saaksin sind küla peal mustata.
Ma olin 20 aastat setumaal sunnismaine, lapsed väikesed, sõpru polnud, mul ei olnudki kellelegi sind rääkida
Kui kirkus su kõrvale istuma sattusin , kargasid sa püsti ja tormasid kaugemale.Mingi segane inimene pidi tegema midagi väga totrat, et meie sõprust löögi alla seada.
Mul on hea meel , et sul nüüd hästi läheb ja kui mõnikord sind kohates sa oled unustanud oma vimma, püüan olla ka mina see sõber. kelle sa leidsid aastate eest, kuigi meie suhted on nüüd sirgunud ja ehk täiskasvanukski saanud ;)

Aitäh, et olid mu sõber…

Olaf

Sa vastasid telefonis alati väga lakooniliselt , panid tihti ruttu toru hargile
Kui Sinuga lõpuks kohtusime, olid tagasihoidlik ja uje.
Istusime naistega pubis ja miskipärast ei tahtnud ma koju magama minna, kui teised olid lahkunud.
Kui Sa astusid uksest sisse, tundsin vastupandamatut soovi Sinuga suhelda, et see on Minu inimene.
Jälgisin, mis Sa teed
Istusid lauda, sõid ära oma pudru ja kukkusid tukkuma.
Seisin Su laua ette ja vehkisin oma auto võtmega ja ütlesin, et võin Su koju viia, kui Sa soovid
Sa vaatasid mind alt üles ja ülalt alla, naeratasid oma võrratut naeratust ja ütlesid, et koju Sa veel ei soovi, aga kui ma tahan, siis võin Su lauda istuda. Nii me siis istusime … hommikuni.
Kui Sind oma maanteemuhuga koju viisin, istusid Sa autosse laia naeratusega, öeldes, et sellisesse autoss polnud Sa lootnudki enam kunagi istuda ja sõita ka veel;). Kui küsisin, mis on Su õe nimi, siis oli selge, me olime tuttavad juba aastaid, telefonis.
Olin oma eluga hetkes, kust ei osanud edasi minna, Sa innustasid , toetasid kuulasid.
Alati kui linna sõitsin, helistasin Sulle, et uurida mis plaanid Sul on. Sa ei vastanud kohe vaid helistasid hiljem tagasi, tulid alati välja mingi ootamatu plaaniga. Mu enda disainitud ja valmistatud riided tekitasid Sinus huvi ja vaimustust, mu valmistatud toidud maitsesid sulle, kuigi mõnikord ütlesid, et võiks olla rohkem liha ja vähem juurikaid, aga taktitundeline nagu Sa olid, sõid Sa viisakusest alati kõik ära.
Sa kunagi ei ostnud kaupa poes kaardiga, tahtmata teisi järjekorras kinni pidada. Kui Su töökaaslane märkas meid koos kohvikus, muretsesid, mis ta võib mõelda või rääkida.
Sa oleksid me sõprust justkui tahtnud hoida vaid endale, et keegi ei saaks oma rikutud mõtetega seda risustada.
Mõnikord Sa helistasid ja ütlesid, et otsigu ma välja trikoo, lähme ujuma, või et pangu ma end valmis, lähme Riiga loomaaeda jõehobusid vaatama. Nii olidki Sa varsti oma erilise rohelise autoga mu õuel.
Kui Sul oli ühel talvel puhkus, viibisime Su isa suvilas, kus valitses puhtus ja kord.
Sa kõndisid alati hulga aega ümber maja enne lahkumist, et kõik oleks korras ja keegi ei märkaks,et keegi oli seal ka peale Sinu, et ei hakataks mõtlema seda, mida pole ja seda, mis meil oli, ei saaks ära rikkuda.
Üle 10 aasta olid Sa mu kindel kalju ja kaaslane, alati olemas telefonikõne kaugusel
Viimasel ajal ei tahtnud Sa isegi koos sööma minna, mida Sa muidu väga armastasid, head rasvast liha kusagil süüa, viisid mind teatrisse või kontserdile ja tulid mulle autoga järele, ütlesid et oled väsinud, tahad magada. Viimane kord kui ujumas käisime, viisid Sa mind koju ja olid väga väsinud olemisega. Viimane telefonikõne oli kurb, Sa ütlesid , et oled väga haige ja välja tulla ei jõua ega taha.
Järgmine nädal tuli telefoni kõne, mis teatas, et Su süda oli lõplikult lakanud töötamast
Sel hetkel suri minust üks osa
14.märtsil oleksid Sa saanud 51 aastaseks
Mul ei olnud enam sel päeval kellelegi helistada ja laulda, keegi enam ei võta telefoni ja ei muhele mu tervituslaulu peale …
Mul jääb vaid üle süüdata küünal, süüa midagi head Su mälesuseks, näiteks pilaffi , mida Sa armastasid
Aitäh, et olid, minu hea, helge, armas sõber!!!

Malle

Aastaid tagasi, kui olin noor tütarlaps, läksin ühel õhtul külla oma teatrikaaslasele. Tal olid kodus pisikesed pojad, kes ootasid tegusalt oma ema, pott pliidil veega keemas, kartulid porgandid väikeste käte koorimise all. Küsimusele, et mida nad teevad, vastasid nad, et ema palus juurikad ära koorida ja keema panna, et kui ta töölt saabub, saab sellest supp. Kui kartulid-porgandid pehmeks hakkasid saama saabuski ema, loopis potti veel pelmeenid, puljongipulbri ning maitsetaimi ja oligi supp valmis. Mina vahtisin silmad pärani, et kas nii ka saab süüa teha, aga see supp oli imehea. Minu ema oli superkokk, kes suppi tegi ikka oma keedetud puljongist ja mingeid pulbritoite ei kasutanud.
See supikeetmine jäi aastate taha, mina kolisin teise maakonda ja oli aegu, kus pelmeenide ostmisest ei saanud unistadagi.
Kui kriisihetkedel haarasin telefoni toru, et tuge saada oma probleemides, tutvusin ühe imelise inimesega, saime täitsa lähedasteks sõpradeks.
Ükskord kui siis näost näkku kohtusime, tuli välja et me vanad sõbrad olemegi. Kohtume harva, aga soojad tunded kohtumisest on ikka hinges.
Ajad on muutunud, on päevi, kus on minulgi võimalik pelmeene osta ja siis tuleb tagant taskust välja vana unustatud tarkus ja meelde Malle oma pisikeste poegadega.
Elu on meid Mallega erinevatesse linnadesse viinud, tema pisikestest poegadest on saanud suured mehed ja pereisad, aga alati kui see seik meelde tuleb, soojendab mu südant. Iga kord, kui mu mõistus on otsas, et mida süüa teha, teen ma Malle pelmeenisuppi.
Aitäh armas sõber, et olemas oled!!!

Armas Vaike!!!

Esimene kohtumine Sinuga oli aastate eest.
Soovisin õppida inglise keelt ja enne esimest tundi veidi ka kartsin, minu senised õpingud olid mind tihti kokku viinud õpetajatega, kes polnud head psühholoogid ega ka eriti head pedagoogid. Sina olid üht teist ja ka kolmandat, Sul olid kõik hea õpetaja omadused.
Sinu tunnis olin kui teises maailmas, Sa tunnustasid ja innustasid kõiki, parandasid leebelt ja sõbralikult kui vaja oli.
Tookordne kohtumine jäi põgusaks, sest mul polnud jaksu pärast pikki kurnavaid tööpäevi käia teise asundusse, sõit oli kallis + veel õppemaks, viimane käis lõpuks täitsa ülejõu. See oli ka aeg, kus mu haigused korraga välja lõid, mis ei lasknud mul peale palgatööd midagi mõistlikku teha, olin lihtsalt väsinud koguaeg, mis koolitükke sa siis veel ette valmistad.
2005 kolisin Sinuga ühte linna ja elu muutus mu jaoks mitmekesisemaks ja rõõmsamaks.
2006 tekkis võimalus hakata käima rahvakooli koolitustel ja siis kohtusime jälle.
Olin võõras seltskonnas arg, kohmetu, Sa kohe märkasid mind, tunnustasid , innustasid, tundsid huvi …
Ma tundsin, et minagi võin olla oluline, minagi olen keegi.
Sa korraldasid lossis mu luuleõhtu, maalisid mulle kauni taldriku kingituseks.
Viimaste aastatega saime me päris headeks sõpradeks, Sina minuga, mitte vastupidi. Sa olid taktitundeline, ei surunud end peale ja minagi ei tahtnud pealetükkiv olla, nii oligi me sõprus natuke ühepoolne, Sina tundsid minu vastu huvi, aga endast ei rääkinud Sa kunagi eriti midagi. Küsimusele, kuidas läheb, vastasid pealiskaudselt ja viisid jutu mujale.
Mul oli kena võimalus olla jälle Su klassis, õpilaseks, kus tundsin end tohutult hästi, kui küsimustele keegi klassis vastata ei osanud, siis alati ütlesid Sa, et aga Marju oskab ju kindlasti vastata. See kohustas mind ette valmistama vastuseks, kui küsimus esitati.
Eelmisest sügisest Sa haigestusid ja siis jäid me kontaktid veel põgusamateks, kuid alati kui ma möödusin Su kabinetist, longates oma karguga, hõikasid Sa, et tere Marju, kuidas läheb.
Kutsusid alati mind oma töötuppa, uurisid mida teinud olen, mis plaanid on. Viimane kohtumine oli taas tore nagu alati, arutasime mu kostüümi plaani, Sa ütlesid, et see tuleb kindlasti huvitav ja Sa tahaksid tulemust kindlapeale näha.
Kui kuulsin, et oled otsustanud elust lahkuda, olin kui arust ära . Kui kolmapäeval lossis keraamika töötoas tööd tegin, niisutasin ohtrate pisaratega oma kätetööd-enam ei olnud koridori lõpus kedagi, kellele oma saavutusi näidata,oma töörõõmu jagada, kes alati kiitis, mind andekaks pidas. On tunne, et olen kaotanud väga lähedase inimese, nagu ema või vanema õe. Ei saanud normaalselt süüa, magada ega teha midagi asjalikku. Lõpuks võtsin kätte selle meie kõnealuse kostüümi, mis muidu polnud edenenud. Ühel hetkel hakkas töö minema, kostüüm sai valmis nagu oleksid Sinu vaimus mind taas toetanud, innustanud. Kahjuks Sa enam ei näe seda, aga homme, kui tulen saatma Sind viimasele teekonnale, panen Su auks selle selga.

Tunnen, et olen süüdi, et ei osanud Sulle olla tõeliseks sõbraks, et ei osanud olla Sulle toeks, kui abi vajasid. Sa ise olid see, kes teisi toetas ja innustas. Nii nagu Sa ise ei mõistnud kellegi üle kohut, püüan minagi aktsepteerida Su viimast otsust ja mitte liiga kurvastada.
Armas sõber: aitäh, et märkasid, hoolisid, kuulasid ja kui vaja lohutasid, tegid tihti oma olekuga mu elu rõõmsamaks. Aitäh, et olid, et minagi võisin Sind oma sõbraks pidada, et Sa lahkelt lubasid seda.


pildid pärit siit:
http://www.epifanio.eu/nr11/pildilehed/sarapuu2_pilt.html
http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcRx7U-lD6MxbJno-9kvHhb6pQTv1eOa0BYCPlI5hEQqsbpnHElE