Kanatapp

Lõpetasin keskkooli 1979 ja emakene tahtis teha selle auks mingit lauda.
Ema siis kurtis oma emale, et liha terves linnas pole, mida ta siis lauale paneb.
Vanaema ütles, et tal üks kana, kes ammu enam ei mune, et lööme maha, kui selle liha sobib.
Ema oli nõus, aga et kes siis lööb seda kana?!
Mina julge tüdruk , lubasin ära teha selle tüütu asja.
Küsisin vanaema käest, et kuidas see käib.
Vanaema siis seletab, et rabad kanal jalust kinni, pea pakule ja kirvega maha.
Julge hundi rind on rasvane;)
See kanakene tuli siis kutsumise peale kohale, puges mammi kaenlasse ja kukkus kudrutama , pea vanamemme kaenla all.
No kuidas sa kipud sellise armsa olevuse elu kallale?!
Kui tal jalust kinni võtsin, toetas oma ilusa peakese pakule ja vaatas mulle oma suure usaldava silmaga otsa.
Vanaema kükitas puuriida taga ja hõikas, et kaua mul siis läheb.
No ma siis tegin südame kõvaks ja lõin.
Mida, jõudu vist vähe, pea oli veel kanal poolenisti otsas ja kanakene ikka vaatab mulle etteheitvalt otsa, no mida sa teed.
Jube noh!
Vanaema hõikab, et mis ma teen, ütsin et enam ei saa hakkama , las tuleb appi.
Tuligi, kõksti ja pea sai maha.
Aga mina lasin sipsti kana lahti ja see jooksis peata maja taha.
No kole
Selle kana liha ma ei söönud.
Ema temast midagi praadis ja keetis, aga minu suhu see ei sattunud
Ema veel kiitis seltskonnale, et minu tapetud kana.
Jube häbi oli.
Nääpsuke tüdruk polnud ometi mingi verihimuline tapja;)

Mõned mälestuspildid

Elasin kunagi Tartus peaaegu et kesklinnas, eesti aegses majas, kus oli 7 korterit.
Teisel korrusel elas perekond, kelle liikmete hulgas oli sümpaatseid juudiprouasid.
Kuna nõuka ajal oli telefonidega raskusi, kasutasin ma tihti võimalust nende aparaati kasutada ja üldse saime me perekonniti hästi läbi.
Vanaprouaga vestlesime igasugu teemadel, aitasin neid meditsiiniteenustega, vahetasime toidu retsepte jne.
Kord kui alla läksin, me elasime kolmandal korrusel, midagi küsima või helistama, ei lasknud mind pereema enam niisama minema.
Küll ta meelitas mind üht ja teist asja sööma.
Küsisin, et miks ta ometi nii teeb, polnud enne täheldanud, et ta nii väga oleks mulle kunagi varem midagi pakkunud.
Oli tol hetkel oma esiklapse ootel.
Ta vastas, et see on vana juudi komme, et rasedale naisele, kes juhtub külla tulema , tuleb ilmtingimata süüa pakkuda, sest see on jumalale meeleärane tegu, kuis sa süüa pakud ja kui su kodus külas olev lapseootel naine midagigi sööb, toob see pererahvale õnne.
See maja, kus me kõik perekonniti koos elasime, läks omanikule tagastamisele, kõik pered kolisid linna peale laiali, aga sidet pidasime ikka.
Viimasel ajal olen näinud tihti unes seda juudiprouat .
Helistasin ühe sellise une peale endistele naabritele ja nemad teatasid ,e t tädi Elviira on manalateele läinud juba eelmisel sügisel.
Eile õhtul ostsin paneeritud juustu ja kui seda siis soojendasin pannil, tuli meelde jälle see juudiperekond, selline juusturoog oli üks nendest retseptidest, mis juudivanaproua mulle kunagi jagas.
Öösel külastasid need värvikad prouad mind jälle mind mu unedes.
Mõtlesin , et kirjutan neist loo, ehk saavad nad siis rahu;)
Olen väga tänulik selle eest, et sain olla kunagi selliste imeliste ja vahvate inimeste hea tuttav ja sõber.
Praeguseks siis on selle pere vanavanemad ja lapsevanemad kõik manalateel
Olgu muld neile kerge.

No te olete meid niiiii ära väsitanud;))))

Lastega seoses on ikka pereemal kohustusi, vastutust ja kulutusi.
Eriti kui tuleb perre korraga kolmest erinevast kodust lapsi.
Me ei saa lasta elada neil, kuidas nad harjunud on vaid reeglid peavad neil ühised olema, et ei tekiks midagi anarhia taolist.
Mu kasutütar armastab alati koolivaheajal minu juures olla ja ta pisikesed õelapsed on ka heameelega siis kõik maal.
Nii siis tekkis minu perre korraga kolm mudilast, üks koolieelik , üks ikka tubli lastaiaealine ja üks puberteedi eelik.
Neil endil võis lõbus ja vahva olla, sada korda päevas järves käia, ringi joosta, mässata, möllata naerda ja jahmerdada.
Varahommikust hilisööni maja müdises, kolises, kõlises, nagises, rõkkas naerust ja nutust.
Suure tormamise peale juhtus, et tihti jäi mõni asi jala alla või põlve ette, takistas liikumist kõrge toalävi, mööblinurk või takerdus varba ette põrandakangas.
Põgusaist valusaist kokkupõrkeist saadi ruttu üle lohutamise ja peale puhumisega.
Minul seevastu oli ikka mõnikord üsna raske neid ohjes hoida, kui kamp asjapulki iga asja peale tükkis mõnikord ei ütlema.
Ühel hetkel võttis juhtimise üle noor preili, kes poisid pessu kamandas ja teki alla ja nõusid pesema ja lauda katma ja pesu riputama ja korjama ja kappi panema ja ujuma ja toast välja ja sisse ja…
Kui tal aga tuju ei olnud seda kõike teha nagu mulle sobiks , ei suutnud ka ma ta alluvaid kuhugi poole meelitada, seega leidsin ma läbisaamis strateegia , proovisin liidriga hästi läbi saada-teda emotsionaalselt ja materiaalselt mõjutades, veendes ja ümber veendes, enda kasuks ümber sõrme keerates;)
Et kui ikka peale söömist tuli lastekambale kallale ei viitsi ja ei jõua , ütsin et enne kui nõud pole puhtad ja kapis kuivatatult tagasi, järgmist soojasöögiga söögikorda ei tule, sööme kuiva leiba ja piima
Ühesõnaga läbisaamine oli meil hea, kui liidriga kompromisse leidsime
Vahel pidi ka jõuliselt sekkuma ja ütlema ise ei
Täna siis kullakesed asusid teele oma kodudesse, pakkisid asju ja sättisid end reisivalmis
Istub keskmine laps siis mu ees laua taga ja ütleb, et nii hea on et täna saab ära
Küsin temalt siis, et miks on hea
No te olete meid niiiii ära väsitanud
Ma sain muiata ja mõtlemisainet
Tahtsin öelda, et tunded on meil miskipärast vastastikused;)

Maja on juba pool päeva kummaliselt vaikne, uksed ei paugu, nõud ei kõlise, trepp ei nagise ja lagi ei müdise
Kõik räägivad vaiksel häälel, samas on kõrvadel hea, aga kuidagi tühi ja kurb on.
Aga nüüd on aega enda jaoks.
Ei pea enam koguaeg nuputama, et mida saab hulgale inimestele patta panna, mida lauale ja kuidas jaksab kõik jälle korda seada ja uue toidukorraga alustada.
Ei pea kedagi ohjes hoidma ja ohjad on virtuaalselt nagisse riputatud.
Vastutust ei ole enam, kodus on vaid üks mudilane ja tema vanem on ka hetkel silmapiiril ja täitsa olemas.
Samas võtsid suuremad lapsed ka vahepeal kohustusi veidi üle, noor perenaine tegi mulle mitu hommikut tõelist rõõmu, kui mina enam ei jaksanud, ära kustusin ja unemaale siirdusin , siis tema jäi veel askeldama ja oli ohjad üle võtnud.
Õhtused nõud pesnud, laua koristanud, hommikulaua katnud, kohvi masinasse valmis pannud…
Ja hommikul tervitas mind puhas köök ja söögituba ja kohvimasinal silt, et lülita mind sisse.

Istu lauda ja naudi päeva!!!;)))
Kui lapsed väikesed olid, siis ikka tihti pärast seda, kui lapsed voodis olid, sain ma alles päevasekeldustele kriipsu alla tõmmata, kui oli juba südaöö ja kaugelt üle selle, võisin ma end lubada puhkama
Teadsin, et hommikul uue hooga raske alata , siis tihti katsin öösel hommikulaua kenasti ära, nii oli üks töö hommikul juba vähem
Tohutult hea tunne on, kui mu kodust kasvavad tublid noored kotkad;)

Stipipäev kaugel, toiduvarud otsas, kõht tühi, kõnnivad mu ema -isa, kui nad veel kurameerisid, mööda Veeriku linnaosas, isal oli seal erakas.
On kevad ja aedades kasvab igasugu rohelist.
Ühes aias lokkavad ja rohetavad kutsuvalt äsja kasvama läinud kapsataimed.
Ema kurdab, et nii tahaks midagi süüa ja isa ütleb, et tal pole kodus midagi süüa- sink on otsas, kartul otsas, munad otsas...
Ehk leiab ühe muna ja kartuli ning imepisike porgandi jussi, singist on järel vaid tühjad kamarad, ehk on ka pihutäis tangu.
Mu emal läksid silmad särama, et siis on ju kõik hästi, et kui sest aiast, mille äärest nad mööda kõnnivad just, korjata mõned noored kapsalehed, saab kokku imelise supi, kapsataimedega ei juhtu midagi , kui igaühe küljest üks leht napsata aga nemad saavad kõhu täis
Näljased noored paluvad mõttes andeks aia perenaise käest ja korjavad endale õhtusöögiks mõned kapsalehed.
Lähevadki siis isa korterisse, ema keedab ära selle supi- kamaratest saab puljongi, üks kartul ja porgand ja näpuotsatäis tangu on paras lisand kaheinimese supiportsu sisse, kapsalehed ribadeks, lõikavad keedumuna supile sisse ja imehea.
Ja isa räägib hiljem kõigile oma sõpradele, et milline tüdruk, eimillestki tegi sellise söögi!!
Kui kapsataimed on juurdunud, saanud jõudu kasvamiseks, aga on veel veidi rohelised õrnad esimesed lehed, teen minagi suppi eimillestki;)

Milleks mulle häbi;)

Kui veel lasteaias töötasin, oli meil tööl üks tänitav tädi
Peale seda, et ta iga asja peale tänitama kukkus, tegi ta oma tööd kummaliselt
Kui lapsed magama läksid, kukkus ta toole üles panema laudadele suure kolinaga
Oleks ta siis nende laudade alt põranda ära pesnud, kui lapsed magasid, ta tegi põranda just siis märjaks, kui lapse ärkasid ja vooditest välja hakkasid tulema
Ühel pärastlõunal ta niisutab jälle mopiga põrandat nii, et see lainetab
Minu pesmuna oli siis veel lasteaia ealine ja hakkas kikivarvul üle märja põranda hiilima.
Ei ta läinud päta- päta üle märja põranda täis tallaga, ta nii argsi kikivarvul nihverdas end üle märja ala vastuvõtu toa poole, kus siis end riietada plaanis rahulikult, et keegi ei kisa ega vehi lapiga.
Tädi aga tänitama, et mis sa kõnnid siin, kas sa ei näe, et ma põrandat pesen ja kas sul häbi ei ole!!!!!!!!!!
Pojakene, pisikene, kõhnakene ja aluspesus, kaenlast rippumas päevariided pikas jorus, jääb korraks seisma, vaatab suuril silmil seda tänitavat ja lapiga vehkivat tädi ja ütleb maru rahulikult, et aga milleks mulle häbi.
Mina olin samal ajal kõrval toas ja ei saanud aru, mis sel tädil täna viga-tänitab ja jahmerdab selle mopiga ja siis hakkab tühjas toas üksi suure häälega naerma, poiss oli juba ära ta haardest ära lipsanud;)))

"Prussakatega" soust;)

Kord aastate eest, kui olin hirmus haige, oli tunne, et surm suu juures.
Mitte midagi ei jaksanud, olin kuidagi moodi tööl ära, tulin töölt koju ja kukkusin sõnaotseses mõttes ümber.
Kuidagi moodi vedasin end magamistuppa ja langesin riietega voodisse, tekk üle pea.
10 aastane pojake tuli koolist, kõht tühi.
Tuli istus mu sängi veerde ja ütles, et emme tee palun süüa.
Ütsin, et pojake ma ei jõua.
Laps mõtles hetke ja ütles, et no ta teeb siis ise.
Käis köögis, vaatas, mis kapis on ja küsis, et kuidas saab teha kastet vorstiga ja makarone. Ütlesin siis, et pane sibul õliga pannile, lisa vorst ja koor ja maitseained, sega ja ongi valmis.
Poiss marssis otsustavalt kööki ja tuli mingi aja pärast tagasi, et sibul panni peal, et mis nüüd teeb?!
Ütsin, et pojake nüüd jookse!!
Sibul kõrbeb ju hetkega, seda ei tohiks gaasipliidi tulele praaduma üksi jätta ja siis ema juurde uurima minna, mis ma nüüd teen;)
Mingi aja pärast kuulsin, et lapsed seasid end söögitoas sööma.
Poiss tuli mu käest küsima, et kas ma ka soovin süüa.
Ütlesin , et lauda ma ei jaksa tulla, aga voodisse võib ta natuke tuua.
Hetke pärast ilmuski mu padjale alustass toiduga, mille kastmes oleksid olnud kui ilusad pruuniks praetud prussakad;)
Tubli poiss, ei löönud araks, ära tegi!
Nüüd suure mehenagi ei karda ta köögis toimetada.
Kui tuletan meelde seda prussakatega sousti, saab muidugi pahaseks.
Aga see oli nii armas äpardus.

Polnud kunagi näinud, et puud ahjus keeksid

Olin lapsena harjunud, et isa hoolitses kütte ja maksude eest , ema riiete ja toidu eest.
Päris vana tüdruk olin, kui ükskord mehele sain ja sattusin vihma käest räästa alla.
Kui aastaid sain elatud turvalises pesas, ema-isa ainsa hellitatud lapsena, siis ühel hetkel pidin ise ja üksi kõigega toime tulema.
Ühel hetkel pidin oma elul sarvist võtma ja asusin peale esimese abielu lõhkiminekut setomaale oma uut pesa punuma.
Setumaal ootas mind kahetoaline ahiküttega korter ja töökoht sovhoosi lastepäevakodus.
Korter remonditi minu jaoks kenasti ja puudki toodi õuele.
Pealtnäha kena algus.
Nõukogude ajal oli veel selline teenus jõus, et pedagoogidel oli õigus saada kütte ja elektri soodustust riigi poolt.
Tollane metsaülem sai siis ammu metsa jäänud mädand puud mulle ära sokutatud ja kunagi tehtud töö eest rahad ka kätte sellele, kes töö teinud oli.
Tulid siis külmad ilmad ja minu imestus oli suur.
Tuli mu ahjus ei põlenu vaid kees, polnud kunagi näinud, et puud ahjus põledes susiseks ja keeks.
Haavapuul on nimelt võime põleda ka siis, kui ta märg ja vettinud on.
Üldse oli seal setomaal üks häda ja viletsus selle küttega, setud ei andnud mulle andeks, et ma nende hulgast endale meest ei valinud ja siis sain ma vaevata ja külmetada aastaid.
Hiljem võttis metsamees endale ühe eriti närvihaige naise, kes iga asja peale, mis teda ja tema peret võis veidigi puudutada või riivata tohutusse hüsteeriasse sattus.
Kord ühel koosviibimiselt tuli juttu küttepuudest ja mina siis rääkisin sellest, et kui eluvõõras ma olin ja hämminguga keevaid puid vahtisin, oleks ta mulle peaaegu, et kätega kallale tulnud.
Kui ta poleks seda juttu nii keevaliselt võtnud, poleks see nali mulle ehk meeldegi jäänud.
Nüüd kui talvel kuivi halge ahju laon, tunnen kui mõnus on tule paistel oma konte soojendada ja kui hea on, kui su teine pool mõnus ja rahulik on;)
Noorena on ehk tulehargid veetlevad, vanas eas oleks ikka tüütud ja vaevaks;)

Elasime kunagi paneelmaja kahetoalises korteris

Sovhoos ehitas uue elamu , aga sinna meile korterit ei jagunud.
Kõrvalkorter jäi vabaks ja ma sain ka selle endale.
Et ei peaks käima läbi trepikoja ühest toast teise, lõikasime kahe korteri vahele seina sisse ukse jaoks ava
Kuna mu lapsed, tolal veel kaks tütart, olid väikesed, olin kogu aeg tolmuimejaga selle lõikamise juures, et lapsed tolmu sisse ei hingaks.
Aga mina olin oma pojakese ootel ja sain selle laksu kõik endale.
Sain sellise bronhiidi , et tahtsin hinge heita.
Kui aeg käes, sündis mul suur tugev poiss.
Aga üks viga oli tal, ta oli kõige vastu allergiline.
Küll ma määrisin ja pesin teda igasugu asjadega , aga ta kehakene kiheles ja oli üleni katki
Tassisin teda ööd kui päevad seljas ja kiigutasin põlvedel, ta ei saanud kuidagi rahulikult magatud.
Magas vankriga alati jahedas koridoris ja soojas toas oli tal piin olla
Ta oli veel üle aastane, kui ma polnud ta pärast öösiti magada saanudki.
Kui ta aga kolmeseks sai, lõi tal astma välja.
Oli palju neid öid, kui käisin mööda korterit ringi hingeldav laps seljas või jootsin talle eufülliini ampulle sisse, et ta natukenegi paremini hingata saaks.
Tihti öösel vetsu minnes leidsin väikse mügariku kiiktoolis magamas, sest seal oli parem magada ja hingata kui palavas voodis teisel nari korrusel.
Lastehaiglas olime teatud tuntud patsiendid.
Väiksed lapsed väiksed mured, suured lased suured mured.
Ühel hetkel avastasin, et mu pojast on kasvanud tubli ja vastutustundlik kena noor mees.
Pisikesest poisist on saanud mees, kel pole enam aega tulla koju oma pere sündmustele.
Kunagi kui mu ema oli minuga rahulolematu, rääkisin ma talle loo, kuidas kotkas oma pojad kõik merre lasi kukkuda ja selle poja üles kasvatas, kes lubas oma poegi nii kasvatada nagu teda kasvatatakse.
Kadestan neid peresid, kus kõik tähtsündmustel alati koos on ja lohutan end looga sest kotkapojast
Tänasest on kõik mu lapsed täiskasvanud ja mu elutöö oleks nagu peaaegu tehtud, kui hästi või halvasti, seda näitab aeg.
Mul on igatsus, et kui mu pesamuna on lõpetanud keskkooli, lähen ma terveks suveks Lõuna-Prantsusmaale
Millega ja kuidas ja kas see üldse võimalik on , ma ei tea, aga vahel tükivad mõned unistused ka täituma;)

Sinuga koos söön ma ka sita ära;)

Mu emakene, kui ta noor oli ja Tartusse kooli tuli, oli korteris oma tädide juures.
Emapoolne tädi oli eesti ajal elanud koos sakslasega ja sellega koos vürtsipoodi pidanud.
Sakslasest oli jäänud maha veidi peent mööblit, mida mullegi natuke jagunud on.
Mingil kummalisel kombel olid mu ema nii isapoolne kui üks emapoolne tädi ühte korterisse vanaduspäevi veetma jäänud ja minu emake siis elas kooliajal nende juures.
See korter oli majas, mis oli ehitatud tähtvere mäe sisse, kui üheltpoolt sisenesid , oli see ühekordne, aga teiselt poolt oli kolmekordne, tagumine trepp oli kui taevatrepp.
Kui üks tädidest vanaks ja väetiks oli jäänud ja üksi oli, oli tema eest hoolitsemine paras julgustükk, briketti ämbritega sellel trepil turnida.

Üks tädi oli leebe ja lahke, teine kitsi ja kurja sõnaga.
See leebe ja lahke alati hoolitses oma kostilise eest, tegi talle valmis võileibu, kui see hilja õhtul koju saabus ja ostis oma kasinast pensionist talle sünnipäevaks teise tädi teadmata villase teki...
Kitsi tädi miskiärast elas tast kauem ja ta jutt oli vahel ikka valus kõrvadele.
Minu emakene kord siis õhtul peolt tulnult avastas sõbrannaga, et köögi laual on talle jäetud küüslauguleivad
Kõhud olid neil tühjad ja ootavad küüslauguleivad maitsesid imehead, sõbranna siis ütles, et mu emaga õpib ta sitta ka sööma.
Talle tundus küüslaugu lõhn ja maitse alul hirmus võigas.
Kui hommikul trümoopeeglist möödun, meenutan ikka neid tädisid ja eriti siis kui leivale küüslauku lõikan;)

Või jummal kõtt suur kui vask

, võta sängi enda kõrvale
Mu vanaema oli sündinud 1896 ja ta õde 1890
Mu vanaema ja ta õde kui olid noored tüdrukud ja teenisid ühel suvel ühes talus, kus oli nende meelest üsna ihne peremees. Koonerdas väga toiduga
Joogiks andis toidu kõrvale vaid hapendatud lõssi
See aga tekitas soolestikus nagu tänapäeval öeldakse puhitust ja ebamugavustunnet
Vanaema oma õega siis ühel õhtul lähevad ööseks aita magama ja ei jõua omavahel ära naerda
Kõhud sest lõssist paistes ja õde ütleb, et või jummal, kõtt om nii suur, et võta nagu vasikas enda kõrvale sängi
Järgmisel õhtul kui söögilauas istuvad ja jälle seda vihatud lõssi joovad, tükib neil naer peale, mitme naerupursatuse peale käratab peremees, et kes naerda tahab, läheb söögilauast ära
Nii nad siis pooltühja kõhuga magama heitsid ja enam ei olnud naljakas, sest päevad läbi rasket tööd teha tühja kõhuga ikka ei jaksa, loksugu seal siis kasvõi ainult see hapendatud lõss
Iga kord kui kõht gaasi täis tükib minema , tuleb mulle meelde see vanaema ammune jutt
Pildid neist eelmiste sajandite esiemadest on mu söögitoas seina peal ja kui magama lähme jutustame lastega lugusid
Ükskord sööme perega koos söögitoas ja mu kasutütar küsib, et milline seal pildil see tädi Tilde on

Mõnedel lõhnadel on lapsepõlvemälestused küljes.

Sööme lapsepojaga hommikust ja mina lõikan leiva peale sinki
Maasingi küljelõiked, need on on poes odavamad kui sink ise ja neil on tugevam maasingi lõhn, sellepärast ma seda ostangi
Laps küsib, et mis asi see on ja kuidas teda tehakse
Räägin siis, et kui mu vanemakene elas, tegi ta iga aasta ise suitsuliha
Ta pidas endale ühe sea ja selle lihaga elas terve talve üle
Aga, et liha hästi säiliks, tuli teda hästi korralikult valmistada
See oli ikka terve ooper selle liha suitsetamisega
Sauna köeti mitu päeva, alul ühtede puudega ja siis teiste ja lõpuks kolmandate puudega.
Lihasuitsetaja sel ajajärgul ei maganud, ta pidi ööd kui päevad valves olema, lihasuitsetamine vältas mitu ööd ja päeva.
Ja kui siis liha valmis oli ja seda värsket sinki maitsta sai, oli see eriliselt magus
Ühel aastal ma ei tea, kas vanaema oli haige või mis ta l oli, tema lihasuitsetamist ei saanud teha ja selle võttis üle mu isakene
Alati oli see hirmus vaev olnud, et koristada pärast lihasuitsetamist saun rasvast puhtaks, töö pole ju kunagi valmis ja lõpetatud, kui tööriistad pole puhtaks tehtud ja kenasti korda seatud
Selles saunas pidi ju saama muidu ju pesta ka



Isa ehitas rasvakogumiseks sauna sisse keset põrandat katuseplaatidest katuse, sellise katuse, mis oli veidi viltu ja tagurpidi. Lihad siis lasid oma rasva seda katustpidi renni ja rennist jooksis rasv kenasti kogumisnõusse
Seda rasva siis ära ei visatud, mu ema pani selle purkidesse ja terve talv sai seda tarvitatud toitude maitsestamisel
Üleni selle rasvaga toitu teha ei saanud, tegi toidu mõruks, aga sutsuke andis meeldiva suitsusauna maitse.

Vanema on ammu manalateel ja mu emakenegi tema kõrval kalmistul puhkamas ning majakene tühi ja mahajäetud
Kui käisin maakodu vaatamas, oli see saun veel alles, suitsused seinadki veel oma otstarvet meenutamas
Unkauguluuk oli alles ja ahi, ainult pliidi ja ahju uks ja liha suitsetamiseks mõeldud suitsulõõrikaas, mis olid metallist, olid ära jalutanud
Seletasin siis noortele seda mehhanismi, kuis selles saunas liha sai teha
Tänapäeval sööme me liha liialt palju ma mõtlen
Mu vanaemakene elas pea 90nda eluaastani, ta võttis igal hommikul seda suitsuliha killukese oma munapudru sisse ja kui lihakont lihast paljaks sai, keetis sellest supi
Nii jõuludest jõuludeni, kuni uus seatapp uue liha tõi, mis kevadeni tünnis soolas oli kuni suitsetamiseni
Rupskitest keedeti sülti, rasvakõrnetest tehti präänikuid, rasvaga praeti toite,verest tehti vorste, pühadeks lubati vaid üks raasuke pidulikuks praeks
Ükskord vaid oli üks apsakas, käisid vanemal külas ta lähedased sugulased ja viisid aidast tema teadmata pool siga kaasa, muidugi suitsetatud kujul, vot siis pidime ostma uue liha ja kuidagi selle puuduva asendama
Mäletan seda nuttu ja hala, et kuida ta nüüd talve üle elab
Lihasuitsetamine oli pikk protseduur, ta pidi olema soolas mitmeid kuid, teda pidi suitsetama õigel päeval jne
Kui midagi valesti läks, liha ei säilinud
Igakord kui poes märkan maasingi küljelõikeid, on igatsus osta endale koju tükike lapsepõlvemälestuste lõhna

Kord oli mul üks armas sõber

Ta oli selline armas, väga andekas kunstnik ja luuletaja, kuid veidi abitu igapäevases elus
Tal oli väike tütar aga meest ei olnud
Mina ei teadnudki kaua aega kellega tal see laps oli, mina ei uurinud ja jutuks polnud tulnud
Nooruses suhtlesime tihti , aga hiljem kui Tartust ära kolisin, jäid kontaktid põgusaks
Alati kui linnas käisin ja tal külas käisin, viisin talle ikka süüa , sest ta ei osanud oma rahaga hakkama saada ja oli tihti oma lapsukesega raskustes
Kord kui tal külas olin, rääkis ta mulle ühe loo
Et oli kevadnäitusele piltide valimine ja žüriis oli ta lapse isa abikaasa
Laps aga tilluke ärksa vaimuga plika keksis ümber hinnatavate piltide
Oli see naine siis silmanud pilte, noort kunstnikku ja seda väikest tüdrukut ja öelnud, et need pildid näitusele üles ei lähe
Laps on väga oma isa nägu
Mul on nii meeles, kui seisin vorstikangi ja saiapätsiga ukselävel ja kuulasin seda lugu, endal visuaalselt kõik see kuulatav silme ees
Aastaid hiljem, kui sellest loost juttu tegin, ütles mu armas sõber, et midagi sarnast pole olnud
Mina seda lugu ju välja ei mõelnud, aga võtsin selle enda peas lavastada ja jäi meelde , sõber pani südame valu maha ja enam ei mäletanudki
Nüüd on see armas sõber juba mitu aastat manalateel
Olgu muld talle kerge, tal oligi väga raske ses maises maailmas hakkama saada

Mina siia autosse küll ei mahu;)

Olin äsja load saanud ja jube uhke ning uljas 38 aastane lubade ja autoomanik.
Rallisin ringi oma kirsipunase sapakaga Setumaal ja Tartu linnas.
Kord jälle oma muhukesega Tartus olles, avastasin kohvikust lahkudes, et mind oli karpi pargitud.
Kõnnin ümber auto ja laiutan käsi, püüan üle kõnnitee ronida aga telefonipost on ees.
Läheb mööda siis kamp noori, kus neli meest.
Hõikavad, et tibi ära muretse, teeme mentose reklaami.
Lahe, tõstavadki tee peale välja.
Vaatan mina auto aknast välja ja hirmus.
Rattad on sisse poole nagu lombakad kõverad ärakeeratud vaesed jupakad.
Mehed naeravad, et see on sapaka omapära, kui sõitma hakkan, lähevad paika tagasi.
Läksidki.
Ükskord kui jälle Tartus olin ja õhtul kohvikusse läksin, leidsin et seal tuttav näitleja-laulja istub, ise hirmus purjus.
Küsin, et kas ta tahaks, et ma ta autoga koju viin.
Ta ütleb, et miks mitte.
Läheme siis välja ja kui autot lahti keerama hakkan, kukub see näitleja hädaldama, et sellesse autosse ta ei mahu.
Ütsin, et ärgu ajagu jama.
Kui ta autoistmele ära istus, toppisin ta jalad ka autosse, uks pauguga kinni ja reis võis alata.
Muhk on selline auto, kuhu sisse ja välja ronimine keskmisest pikema kasvulistele on üsna probleemikas ja tülikas.
Kui aga oled kuidagi moodi sisse end nihverdanud, on salongis ruumi küll.
Eriti kui istmed ära on vajunud, ei hakka lagi ka pähe kinni, eesistuja võib isegi olla eesti pikima kasvuga.


Näitleja ei osanud mulle ütelda, kuidas autoga tema koju sõita, vaid näitas, et sõida siit ja siit, aga enamus nendest radadest olid jalakäijate teed.
Hüppasime siis muhukesega ühest kõnniteest ülest ja teisest alla, mina paludes vaikselt jumalat, et politseil on muud teha, kui minu autosõitu sel momendil jälgida.
Käiguvahetamine oli ka paras katsumus, kõrvalistuja oli ikka nii suur ja nii pehme oma joomasuses, et käigukangi leidmine oli paras nügimine ja kaevamine.
Kohale jõudes oli uus takistus, laulumees ei mahtunud autost välja.
Sikutasin ta jalad autost välja, tarisin rinnust kinni , ise jalaga vastu autot toetades ja sikutasin mehepoja sapakast välja.
Nüüd oli järgmine jama, olin kohvikus tarbinud igasugu vedelikke ja vajasin nüüd kohta, kuhu end kergendama minna.
Reisikaaslane lubas lahkelt tema kodust tualetti kasutada, läksime siis korteri uksest sisse ja uus üllatus.
Korteri esikus tuli meile vastu näitleja alasti proua, kes just vannist oli väljunud.
Vabandasin ja hüppasin vetsu.
Selleks ajaks, kui tualetist väljusin, oli proua endale rätiku ja hommikumantli ümber saanud ja vabandas, et ta ei teadnud, et neile nii hilja külalisi tuleb.
Mina olin ju sissetungija ja pererahvas ei pidanud ju ometi minu ees vabandama.
Näitleja oli ikka veel lõbusas tujus ja sikutas mind oma laste tuppa ja itsitas, et võtame selle tüdruku endale, nemad naersid, et miks mitte.
Kui ta aga oli kööki tuterdama läinud, jätsin hüvasti ja lipsasin minema.
Koju sõitsin juba mööda legaalseid radasid ja tänasin head õnne.
Igakord, kui seda näitlejat kusagil laulmas või näitlemas näen, tuleb mulle meelde see ammune öine lustakas seiklus.

Kübaraga Liis

Kui mu emake veel elas, otsis ta ühel kenal suvisel päeval miskit me maakodu õuel ringi liikudes
Küll vaatas ühe ja teise põõsa alla, uuris seina ääri pidi ja õuelaua alla
Küsimuse peale, et mis tal kadunud on, vastas ta, et Kübaraga Liis
Minu imestunud näo peale tõmbas ta ühe marjapõõsa alt välja pisikese justkui lüpsipingi taolise puust tahutud pingikese
Ema siis rääkis, et neil külas, kus ta kasvas, oli olnud üks omamoodi naine, kes iial ei kandnud kleiti, seelikut ega rätikut
Oli käinud alati pikkades pükstes ja kaabus-kübaras
Oli teinud meestetöid ja enamasti puutööd ning elanud hästi omaette
Inimesed olid selja taga sosistanud, et tal olevat kahed suguelundid olnud ja lapsed olid teda külatänaval kõndides alati narrinud
Minu ema aga oli hästi kasvatud laps ja suhtus kõigisse inimestesse kenasti
Mindki õpetas, et kui ma näen tänaval või kusagil kedagi iseäralikku, siis sellele tähelepanu pööramine ja uudishimulikult vahtimine on ebaviisakas ja näitab vaid minu isiklikku kasvatamatust ja rumalust
See Kübaraga Liis oli siis mu emaga sõbralikes suhetes, ema alati kõnetas teda viisakalt, ajas juttu ja ei olnud ebaviisakas ega pealetükkiv tüütus
Kübaraga Liis tegi siis mu emale tänutäheks ja sõpruse märgiks väikesele tüdrukule väikese pingi
Seda pingikest siis kutsuski ema „Kübaraga Liisuks”

Nii mu ema kui ka Kübaraga Liis on ammu mulla all, aga see pink oli ühel mu viimasel külaskäigul maakodusse alles, mu mees ütles, et siukest rämpsu me koju ei too
Kui omapead maakodus käisin mõtlesin, et toon ikkagi selle „Kübaraga Liisu” ära
Kahjuks oli ta kadunud
Asjad võivad kaduda, aga mälestused peaksid alles jääma
Nii ma panin selle siia kirja