Polnud kunagi näinud, et puud ahjus keeksid

Olin lapsena harjunud, et isa hoolitses kütte ja maksude eest , ema riiete ja toidu eest.
Päris vana tüdruk olin, kui ükskord mehele sain ja sattusin vihma käest räästa alla.
Kui aastaid sain elatud turvalises pesas, ema-isa ainsa hellitatud lapsena, siis ühel hetkel pidin ise ja üksi kõigega toime tulema.
Ühel hetkel pidin oma elul sarvist võtma ja asusin peale esimese abielu lõhkiminekut setomaale oma uut pesa punuma.
Setumaal ootas mind kahetoaline ahiküttega korter ja töökoht sovhoosi lastepäevakodus.
Korter remonditi minu jaoks kenasti ja puudki toodi õuele.
Pealtnäha kena algus.
Nõukogude ajal oli veel selline teenus jõus, et pedagoogidel oli õigus saada kütte ja elektri soodustust riigi poolt.
Tollane metsaülem sai siis ammu metsa jäänud mädand puud mulle ära sokutatud ja kunagi tehtud töö eest rahad ka kätte sellele, kes töö teinud oli.
Tulid siis külmad ilmad ja minu imestus oli suur.
Tuli mu ahjus ei põlenu vaid kees, polnud kunagi näinud, et puud ahjus põledes susiseks ja keeks.
Haavapuul on nimelt võime põleda ka siis, kui ta märg ja vettinud on.
Üldse oli seal setomaal üks häda ja viletsus selle küttega, setud ei andnud mulle andeks, et ma nende hulgast endale meest ei valinud ja siis sain ma vaevata ja külmetada aastaid.
Hiljem võttis metsamees endale ühe eriti närvihaige naise, kes iga asja peale, mis teda ja tema peret võis veidigi puudutada või riivata tohutusse hüsteeriasse sattus.
Kord ühel koosviibimiselt tuli juttu küttepuudest ja mina siis rääkisin sellest, et kui eluvõõras ma olin ja hämminguga keevaid puid vahtisin, oleks ta mulle peaaegu, et kätega kallale tulnud.
Kui ta poleks seda juttu nii keevaliselt võtnud, poleks see nali mulle ehk meeldegi jäänud.
Nüüd kui talvel kuivi halge ahju laon, tunnen kui mõnus on tule paistel oma konte soojendada ja kui hea on, kui su teine pool mõnus ja rahulik on;)
Noorena on ehk tulehargid veetlevad, vanas eas oleks ikka tüütud ja vaevaks;)