Stipipäev kaugel, toiduvarud otsas, kõht tühi, kõnnivad mu ema -isa, kui nad veel kurameerisid, mööda Veeriku linnaosas, isal oli seal erakas.
On kevad ja aedades kasvab igasugu rohelist.
Ühes aias lokkavad ja rohetavad kutsuvalt äsja kasvama läinud kapsataimed.
Ema kurdab, et nii tahaks midagi süüa ja isa ütleb, et tal pole kodus midagi süüa- sink on otsas, kartul otsas, munad otsas...
Ehk leiab ühe muna ja kartuli ning imepisike porgandi jussi, singist on järel vaid tühjad kamarad, ehk on ka pihutäis tangu.
Mu emal läksid silmad särama, et siis on ju kõik hästi, et kui sest aiast, mille äärest nad mööda kõnnivad just, korjata mõned noored kapsalehed, saab kokku imelise supi, kapsataimedega ei juhtu midagi , kui igaühe küljest üks leht napsata aga nemad saavad kõhu täis
Näljased noored paluvad mõttes andeks aia perenaise käest ja korjavad endale õhtusöögiks mõned kapsalehed.
Lähevadki siis isa korterisse, ema keedab ära selle supi- kamaratest saab puljongi, üks kartul ja porgand ja näpuotsatäis tangu on paras lisand kaheinimese supiportsu sisse, kapsalehed ribadeks, lõikavad keedumuna supile sisse ja imehea.
Ja isa räägib hiljem kõigile oma sõpradele, et milline tüdruk, eimillestki tegi sellise söögi!!
Kui kapsataimed on juurdunud, saanud jõudu kasvamiseks, aga on veel veidi rohelised õrnad esimesed lehed, teen minagi suppi eimillestki;)