No te olete meid niiiii ära väsitanud;))))

Lastega seoses on ikka pereemal kohustusi, vastutust ja kulutusi.
Eriti kui tuleb perre korraga kolmest erinevast kodust lapsi.
Me ei saa lasta elada neil, kuidas nad harjunud on vaid reeglid peavad neil ühised olema, et ei tekiks midagi anarhia taolist.
Mu kasutütar armastab alati koolivaheajal minu juures olla ja ta pisikesed õelapsed on ka heameelega siis kõik maal.
Nii siis tekkis minu perre korraga kolm mudilast, üks koolieelik , üks ikka tubli lastaiaealine ja üks puberteedi eelik.
Neil endil võis lõbus ja vahva olla, sada korda päevas järves käia, ringi joosta, mässata, möllata naerda ja jahmerdada.
Varahommikust hilisööni maja müdises, kolises, kõlises, nagises, rõkkas naerust ja nutust.
Suure tormamise peale juhtus, et tihti jäi mõni asi jala alla või põlve ette, takistas liikumist kõrge toalävi, mööblinurk või takerdus varba ette põrandakangas.
Põgusaist valusaist kokkupõrkeist saadi ruttu üle lohutamise ja peale puhumisega.
Minul seevastu oli ikka mõnikord üsna raske neid ohjes hoida, kui kamp asjapulki iga asja peale tükkis mõnikord ei ütlema.
Ühel hetkel võttis juhtimise üle noor preili, kes poisid pessu kamandas ja teki alla ja nõusid pesema ja lauda katma ja pesu riputama ja korjama ja kappi panema ja ujuma ja toast välja ja sisse ja…
Kui tal aga tuju ei olnud seda kõike teha nagu mulle sobiks , ei suutnud ka ma ta alluvaid kuhugi poole meelitada, seega leidsin ma läbisaamis strateegia , proovisin liidriga hästi läbi saada-teda emotsionaalselt ja materiaalselt mõjutades, veendes ja ümber veendes, enda kasuks ümber sõrme keerates;)
Et kui ikka peale söömist tuli lastekambale kallale ei viitsi ja ei jõua , ütsin et enne kui nõud pole puhtad ja kapis kuivatatult tagasi, järgmist soojasöögiga söögikorda ei tule, sööme kuiva leiba ja piima
Ühesõnaga läbisaamine oli meil hea, kui liidriga kompromisse leidsime
Vahel pidi ka jõuliselt sekkuma ja ütlema ise ei
Täna siis kullakesed asusid teele oma kodudesse, pakkisid asju ja sättisid end reisivalmis
Istub keskmine laps siis mu ees laua taga ja ütleb, et nii hea on et täna saab ära
Küsin temalt siis, et miks on hea
No te olete meid niiiii ära väsitanud
Ma sain muiata ja mõtlemisainet
Tahtsin öelda, et tunded on meil miskipärast vastastikused;)

Maja on juba pool päeva kummaliselt vaikne, uksed ei paugu, nõud ei kõlise, trepp ei nagise ja lagi ei müdise
Kõik räägivad vaiksel häälel, samas on kõrvadel hea, aga kuidagi tühi ja kurb on.
Aga nüüd on aega enda jaoks.
Ei pea enam koguaeg nuputama, et mida saab hulgale inimestele patta panna, mida lauale ja kuidas jaksab kõik jälle korda seada ja uue toidukorraga alustada.
Ei pea kedagi ohjes hoidma ja ohjad on virtuaalselt nagisse riputatud.
Vastutust ei ole enam, kodus on vaid üks mudilane ja tema vanem on ka hetkel silmapiiril ja täitsa olemas.
Samas võtsid suuremad lapsed ka vahepeal kohustusi veidi üle, noor perenaine tegi mulle mitu hommikut tõelist rõõmu, kui mina enam ei jaksanud, ära kustusin ja unemaale siirdusin , siis tema jäi veel askeldama ja oli ohjad üle võtnud.
Õhtused nõud pesnud, laua koristanud, hommikulaua katnud, kohvi masinasse valmis pannud…
Ja hommikul tervitas mind puhas köök ja söögituba ja kohvimasinal silt, et lülita mind sisse.

Istu lauda ja naudi päeva!!!;)))
Kui lapsed väikesed olid, siis ikka tihti pärast seda, kui lapsed voodis olid, sain ma alles päevasekeldustele kriipsu alla tõmmata, kui oli juba südaöö ja kaugelt üle selle, võisin ma end lubada puhkama
Teadsin, et hommikul uue hooga raske alata , siis tihti katsin öösel hommikulaua kenasti ära, nii oli üks töö hommikul juba vähem
Tohutult hea tunne on, kui mu kodust kasvavad tublid noored kotkad;)