Sinuga koos söön ma ka sita ära;)

Mu emakene, kui ta noor oli ja Tartusse kooli tuli, oli korteris oma tädide juures.
Emapoolne tädi oli eesti ajal elanud koos sakslasega ja sellega koos vürtsipoodi pidanud.
Sakslasest oli jäänud maha veidi peent mööblit, mida mullegi natuke jagunud on.
Mingil kummalisel kombel olid mu ema nii isapoolne kui üks emapoolne tädi ühte korterisse vanaduspäevi veetma jäänud ja minu emake siis elas kooliajal nende juures.
See korter oli majas, mis oli ehitatud tähtvere mäe sisse, kui üheltpoolt sisenesid , oli see ühekordne, aga teiselt poolt oli kolmekordne, tagumine trepp oli kui taevatrepp.
Kui üks tädidest vanaks ja väetiks oli jäänud ja üksi oli, oli tema eest hoolitsemine paras julgustükk, briketti ämbritega sellel trepil turnida.

Üks tädi oli leebe ja lahke, teine kitsi ja kurja sõnaga.
See leebe ja lahke alati hoolitses oma kostilise eest, tegi talle valmis võileibu, kui see hilja õhtul koju saabus ja ostis oma kasinast pensionist talle sünnipäevaks teise tädi teadmata villase teki...
Kitsi tädi miskiärast elas tast kauem ja ta jutt oli vahel ikka valus kõrvadele.
Minu emakene kord siis õhtul peolt tulnult avastas sõbrannaga, et köögi laual on talle jäetud küüslauguleivad
Kõhud olid neil tühjad ja ootavad küüslauguleivad maitsesid imehead, sõbranna siis ütles, et mu emaga õpib ta sitta ka sööma.
Talle tundus küüslaugu lõhn ja maitse alul hirmus võigas.
Kui hommikul trümoopeeglist möödun, meenutan ikka neid tädisid ja eriti siis kui leivale küüslauku lõikan;)