Kanatapp

Lõpetasin keskkooli 1979 ja emakene tahtis teha selle auks mingit lauda.
Ema siis kurtis oma emale, et liha terves linnas pole, mida ta siis lauale paneb.
Vanaema ütles, et tal üks kana, kes ammu enam ei mune, et lööme maha, kui selle liha sobib.
Ema oli nõus, aga et kes siis lööb seda kana?!
Mina julge tüdruk , lubasin ära teha selle tüütu asja.
Küsisin vanaema käest, et kuidas see käib.
Vanaema siis seletab, et rabad kanal jalust kinni, pea pakule ja kirvega maha.
Julge hundi rind on rasvane;)
See kanakene tuli siis kutsumise peale kohale, puges mammi kaenlasse ja kukkus kudrutama , pea vanamemme kaenla all.
No kuidas sa kipud sellise armsa olevuse elu kallale?!
Kui tal jalust kinni võtsin, toetas oma ilusa peakese pakule ja vaatas mulle oma suure usaldava silmaga otsa.
Vanaema kükitas puuriida taga ja hõikas, et kaua mul siis läheb.
No ma siis tegin südame kõvaks ja lõin.
Mida, jõudu vist vähe, pea oli veel kanal poolenisti otsas ja kanakene ikka vaatab mulle etteheitvalt otsa, no mida sa teed.
Jube noh!
Vanaema hõikab, et mis ma teen, ütsin et enam ei saa hakkama , las tuleb appi.
Tuligi, kõksti ja pea sai maha.
Aga mina lasin sipsti kana lahti ja see jooksis peata maja taha.
No kole
Selle kana liha ma ei söönud.
Ema temast midagi praadis ja keetis, aga minu suhu see ei sattunud
Ema veel kiitis seltskonnale, et minu tapetud kana.
Jube häbi oli.
Nääpsuke tüdruk polnud ometi mingi verihimuline tapja;)