Mina siia autosse küll ei mahu;)

Olin äsja load saanud ja jube uhke ning uljas 38 aastane lubade ja autoomanik.
Rallisin ringi oma kirsipunase sapakaga Setumaal ja Tartu linnas.
Kord jälle oma muhukesega Tartus olles, avastasin kohvikust lahkudes, et mind oli karpi pargitud.
Kõnnin ümber auto ja laiutan käsi, püüan üle kõnnitee ronida aga telefonipost on ees.
Läheb mööda siis kamp noori, kus neli meest.
Hõikavad, et tibi ära muretse, teeme mentose reklaami.
Lahe, tõstavadki tee peale välja.
Vaatan mina auto aknast välja ja hirmus.
Rattad on sisse poole nagu lombakad kõverad ärakeeratud vaesed jupakad.
Mehed naeravad, et see on sapaka omapära, kui sõitma hakkan, lähevad paika tagasi.
Läksidki.
Ükskord kui jälle Tartus olin ja õhtul kohvikusse läksin, leidsin et seal tuttav näitleja-laulja istub, ise hirmus purjus.
Küsin, et kas ta tahaks, et ma ta autoga koju viin.
Ta ütleb, et miks mitte.
Läheme siis välja ja kui autot lahti keerama hakkan, kukub see näitleja hädaldama, et sellesse autosse ta ei mahu.
Ütsin, et ärgu ajagu jama.
Kui ta autoistmele ära istus, toppisin ta jalad ka autosse, uks pauguga kinni ja reis võis alata.
Muhk on selline auto, kuhu sisse ja välja ronimine keskmisest pikema kasvulistele on üsna probleemikas ja tülikas.
Kui aga oled kuidagi moodi sisse end nihverdanud, on salongis ruumi küll.
Eriti kui istmed ära on vajunud, ei hakka lagi ka pähe kinni, eesistuja võib isegi olla eesti pikima kasvuga.


Näitleja ei osanud mulle ütelda, kuidas autoga tema koju sõita, vaid näitas, et sõida siit ja siit, aga enamus nendest radadest olid jalakäijate teed.
Hüppasime siis muhukesega ühest kõnniteest ülest ja teisest alla, mina paludes vaikselt jumalat, et politseil on muud teha, kui minu autosõitu sel momendil jälgida.
Käiguvahetamine oli ka paras katsumus, kõrvalistuja oli ikka nii suur ja nii pehme oma joomasuses, et käigukangi leidmine oli paras nügimine ja kaevamine.
Kohale jõudes oli uus takistus, laulumees ei mahtunud autost välja.
Sikutasin ta jalad autost välja, tarisin rinnust kinni , ise jalaga vastu autot toetades ja sikutasin mehepoja sapakast välja.
Nüüd oli järgmine jama, olin kohvikus tarbinud igasugu vedelikke ja vajasin nüüd kohta, kuhu end kergendama minna.
Reisikaaslane lubas lahkelt tema kodust tualetti kasutada, läksime siis korteri uksest sisse ja uus üllatus.
Korteri esikus tuli meile vastu näitleja alasti proua, kes just vannist oli väljunud.
Vabandasin ja hüppasin vetsu.
Selleks ajaks, kui tualetist väljusin, oli proua endale rätiku ja hommikumantli ümber saanud ja vabandas, et ta ei teadnud, et neile nii hilja külalisi tuleb.
Mina olin ju sissetungija ja pererahvas ei pidanud ju ometi minu ees vabandama.
Näitleja oli ikka veel lõbusas tujus ja sikutas mind oma laste tuppa ja itsitas, et võtame selle tüdruku endale, nemad naersid, et miks mitte.
Kui ta aga oli kööki tuterdama läinud, jätsin hüvasti ja lipsasin minema.
Koju sõitsin juba mööda legaalseid radasid ja tänasin head õnne.
Igakord, kui seda näitlejat kusagil laulmas või näitlemas näen, tuleb mulle meelde see ammune öine lustakas seiklus.