Elasin kunagi Tartus peaaegu et kesklinnas, eesti aegses majas, kus oli 7 korterit.
Teisel korrusel elas perekond, kelle liikmete hulgas oli sümpaatseid juudiprouasid.
Kuna nõuka ajal oli telefonidega raskusi, kasutasin ma tihti võimalust nende aparaati kasutada ja üldse saime me perekonniti hästi läbi.
Vanaprouaga vestlesime igasugu teemadel, aitasin neid meditsiiniteenustega, vahetasime toidu retsepte jne.
Kord kui alla läksin, me elasime kolmandal korrusel, midagi küsima või helistama, ei lasknud mind pereema enam niisama minema.
Küll ta meelitas mind üht ja teist asja sööma.
Küsisin, et miks ta ometi nii teeb, polnud enne täheldanud, et ta nii väga oleks mulle kunagi varem midagi pakkunud.
Oli tol hetkel oma esiklapse ootel.
Ta vastas, et see on vana juudi komme, et rasedale naisele, kes juhtub külla tulema , tuleb ilmtingimata süüa pakkuda, sest see on jumalale meeleärane tegu, kuis sa süüa pakud ja kui su kodus külas olev lapseootel naine midagigi sööb, toob see pererahvale õnne.
See maja, kus me kõik perekonniti koos elasime, läks omanikule tagastamisele, kõik pered kolisid linna peale laiali, aga sidet pidasime ikka.
Viimasel ajal olen näinud tihti unes seda juudiprouat .
Helistasin ühe sellise une peale endistele naabritele ja nemad teatasid ,e t tädi Elviira on manalateele läinud juba eelmisel sügisel.
Eile õhtul ostsin paneeritud juustu ja kui seda siis soojendasin pannil, tuli meelde jälle see juudiperekond, selline juusturoog oli üks nendest retseptidest, mis juudivanaproua mulle kunagi jagas.
Öösel külastasid need värvikad prouad mind jälle mind mu unedes.
Mõtlesin , et kirjutan neist loo, ehk saavad nad siis rahu;)
Olen väga tänulik selle eest, et sain olla kunagi selliste imeliste ja vahvate inimeste hea tuttav ja sõber.
Praeguseks siis on selle pere vanavanemad ja lapsevanemad kõik manalateel
Olgu muld neile kerge.
No comments:
Post a Comment