Kübaraga Liis

Kui mu emake veel elas, otsis ta ühel kenal suvisel päeval miskit me maakodu õuel ringi liikudes
Küll vaatas ühe ja teise põõsa alla, uuris seina ääri pidi ja õuelaua alla
Küsimuse peale, et mis tal kadunud on, vastas ta, et Kübaraga Liis
Minu imestunud näo peale tõmbas ta ühe marjapõõsa alt välja pisikese justkui lüpsipingi taolise puust tahutud pingikese
Ema siis rääkis, et neil külas, kus ta kasvas, oli olnud üks omamoodi naine, kes iial ei kandnud kleiti, seelikut ega rätikut
Oli käinud alati pikkades pükstes ja kaabus-kübaras
Oli teinud meestetöid ja enamasti puutööd ning elanud hästi omaette
Inimesed olid selja taga sosistanud, et tal olevat kahed suguelundid olnud ja lapsed olid teda külatänaval kõndides alati narrinud
Minu ema aga oli hästi kasvatud laps ja suhtus kõigisse inimestesse kenasti
Mindki õpetas, et kui ma näen tänaval või kusagil kedagi iseäralikku, siis sellele tähelepanu pööramine ja uudishimulikult vahtimine on ebaviisakas ja näitab vaid minu isiklikku kasvatamatust ja rumalust
See Kübaraga Liis oli siis mu emaga sõbralikes suhetes, ema alati kõnetas teda viisakalt, ajas juttu ja ei olnud ebaviisakas ega pealetükkiv tüütus
Kübaraga Liis tegi siis mu emale tänutäheks ja sõpruse märgiks väikesele tüdrukule väikese pingi
Seda pingikest siis kutsuski ema „Kübaraga Liisuks”

Nii mu ema kui ka Kübaraga Liis on ammu mulla all, aga see pink oli ühel mu viimasel külaskäigul maakodusse alles, mu mees ütles, et siukest rämpsu me koju ei too
Kui omapead maakodus käisin mõtlesin, et toon ikkagi selle „Kübaraga Liisu” ära
Kahjuks oli ta kadunud
Asjad võivad kaduda, aga mälestused peaksid alles jääma
Nii ma panin selle siia kirja