Kord oli mul üks armas sõber

Ta oli selline armas, väga andekas kunstnik ja luuletaja, kuid veidi abitu igapäevases elus
Tal oli väike tütar aga meest ei olnud
Mina ei teadnudki kaua aega kellega tal see laps oli, mina ei uurinud ja jutuks polnud tulnud
Nooruses suhtlesime tihti , aga hiljem kui Tartust ära kolisin, jäid kontaktid põgusaks
Alati kui linnas käisin ja tal külas käisin, viisin talle ikka süüa , sest ta ei osanud oma rahaga hakkama saada ja oli tihti oma lapsukesega raskustes
Kord kui tal külas olin, rääkis ta mulle ühe loo
Et oli kevadnäitusele piltide valimine ja žüriis oli ta lapse isa abikaasa
Laps aga tilluke ärksa vaimuga plika keksis ümber hinnatavate piltide
Oli see naine siis silmanud pilte, noort kunstnikku ja seda väikest tüdrukut ja öelnud, et need pildid näitusele üles ei lähe
Laps on väga oma isa nägu
Mul on nii meeles, kui seisin vorstikangi ja saiapätsiga ukselävel ja kuulasin seda lugu, endal visuaalselt kõik see kuulatav silme ees
Aastaid hiljem, kui sellest loost juttu tegin, ütles mu armas sõber, et midagi sarnast pole olnud
Mina seda lugu ju välja ei mõelnud, aga võtsin selle enda peas lavastada ja jäi meelde , sõber pani südame valu maha ja enam ei mäletanudki
Nüüd on see armas sõber juba mitu aastat manalateel
Olgu muld talle kerge, tal oligi väga raske ses maises maailmas hakkama saada