"Prussakatega" soust;)

Kord aastate eest, kui olin hirmus haige, oli tunne, et surm suu juures.
Mitte midagi ei jaksanud, olin kuidagi moodi tööl ära, tulin töölt koju ja kukkusin sõnaotseses mõttes ümber.
Kuidagi moodi vedasin end magamistuppa ja langesin riietega voodisse, tekk üle pea.
10 aastane pojake tuli koolist, kõht tühi.
Tuli istus mu sängi veerde ja ütles, et emme tee palun süüa.
Ütsin, et pojake ma ei jõua.
Laps mõtles hetke ja ütles, et no ta teeb siis ise.
Käis köögis, vaatas, mis kapis on ja küsis, et kuidas saab teha kastet vorstiga ja makarone. Ütlesin siis, et pane sibul õliga pannile, lisa vorst ja koor ja maitseained, sega ja ongi valmis.
Poiss marssis otsustavalt kööki ja tuli mingi aja pärast tagasi, et sibul panni peal, et mis nüüd teeb?!
Ütsin, et pojake nüüd jookse!!
Sibul kõrbeb ju hetkega, seda ei tohiks gaasipliidi tulele praaduma üksi jätta ja siis ema juurde uurima minna, mis ma nüüd teen;)
Mingi aja pärast kuulsin, et lapsed seasid end söögitoas sööma.
Poiss tuli mu käest küsima, et kas ma ka soovin süüa.
Ütlesin , et lauda ma ei jaksa tulla, aga voodisse võib ta natuke tuua.
Hetke pärast ilmuski mu padjale alustass toiduga, mille kastmes oleksid olnud kui ilusad pruuniks praetud prussakad;)
Tubli poiss, ei löönud araks, ära tegi!
Nüüd suure mehenagi ei karda ta köögis toimetada.
Kui tuletan meelde seda prussakatega sousti, saab muidugi pahaseks.
Aga see oli nii armas äpardus.